Posts Tagged With: Mt Cook

Uus-Meremaa päevikud, osa VIII

Järgmise päeva veetsime samuti Mt Cooki varjus, täpsemalt võtsime ette 3 tunnise matka Hookeri orgu. Sinna viis matkarada üle kolme rippsilla, mis ületasid peaaegu lumivalget värvi liustikejõgesid. Tee peal nägime ka nn. Alpi monumenti, mis oli püstitatud inimeste mälestuseks, kes olid hukkunud Mt Cooki otsas ja lähistel. Lõpp-punkt oli Hookeri liustiku järv, kus hulpisid suured jääkamakad sees, taustaks Mt Cooki lumine tipp. Nautisime vaateid, sõime kaasa tehtud võileibu, ning tulime sama teed pidi tagasi. Ülejäänud päeva puhkasime niisama, vaatlesime matkaplatsil kea’sid, kes lendasid mööda autode katuseid ja üritasid midagi söödavat hamba alla leida, ning nautisime ilusat ümbrust.

Alpi monument

Orus

Orus

Orus

Sild

Veel üks sild

Orus

Mt Cook ja Hookeri järv

Hommikul jätsime hüvasti Mt Cookiga, kuigi veel tükk aega saatis ta meid tee peal. Sõitsime tagasi mööda Pukaki järve kallast ja siis suundusime veel ida poole. Hakkasime lähenema Tekapo järvele ja meie viimasele peatuskohale Lõunasaarel, milleks oli Lake Tekapo nimeline küla järve kaldal. Meie ööbimiskoht kolmeks järgnevaks ööks oli karavanipark järve ääres, umbes 1km kaugusel linna keskmest. See nn. keskus oligi tegelikult umbes 500m pikkune teelõik, mis oli ääristatud erinevate poodide ja asutustega. Lake Tekapos on püsielanikke ainult umbes 300 ja seal ringi jalutades tuli kohati tunne, nagu kõnniks mõnes traditsioonilises Eesti suvilarajoonis. Ometi on sellest väiksest külast saanud viimastel aastakümnetel päris populaarne sihtkoht turistide jaoks, mis sest, et lähimad suuremad linnad sealt on ligi 100 km kaugusel (Lake Tekapo asub enam-vähem poole tee peal Christchurchist Queenstowni). Meie üks peamiseid põhjuseid seal peatumiseks oli Mt Johni observatoorium, mis asub künka otsas järve ääres. Lake Tekapo piirkond on rahvusvaheliselt tunnustatud pimeda taeva kaitseala, s.t. et seal on minimaalselt valgusreostust. Isegi külas on kasutusel ainult kollakad tänavalambid (mis tekitavat vähem valgusreostust kui valged lambid), mis on pealt kaetud, et valgus oleks suunatud ainult alla tänavale, mitte taevasse. Pimeda saabudes saab minna künka otsa observatooriumisse tuurile ning kasutada sealseid teleskoope, et vaadata selget tähistaevast. Meie saabumise päeval oli taevas küll sinine, aga kohati liikusid ringi ka mõned valged pilved. Kohalik ilmaennustus oli lubanud selleks (ja järgnevateks öödeks) pilvist taevast, kuid meil oli seda raske uskuda, arvestades et selle sama ennustuse järgi olevat pidanud ka päeval olema 90% pilvine (mida ilmselgelt ei olnud). Nii et broneerisimegi selleks samaks õhtuks ekskursiooni ja jäime pöidlaid hoides ööd ootama. Tuur algas alles südaööl, enne mida tuli kohalik buss meile karavaniparki vastu ja viis meid tuuri kontorisse, mis asus keskuses. Seal anti kõigile suured, paksud joped, mis giidi sõnutsi olevat olnud varasemalt kasutusel Antarktika baasides. Jopest oli tõesti kasu, sest mäe otsas, kuhu meid väikese bussiga 20minutiga kohale toimetati, oli tõesti külm – mäetipp asub umbes 1300m kõrgusel merepinnast (kuigi külast on see ainult umbes 300m kõrgemal). Tuuris oli meid kokku 7 inimest ning see viidi enamasti läbi õues, pilkases pimedas, et mitte teleskoopide ümber olevat taevast valgusega reostuda. Üsna pea aga harjusid silmad pimedusega ning nägime hästi nii ümbritsevat kui ka pea kohal olevat tähistaevast. Tuur kestis kokku umbes poolteist tundi, mille jooksul saime vaadata erineva suurusega teleskoopidest tähekogusid ja planeete (Jupiteri ja Saturni). Vahepeal pakuti kõigile ka sooja kakaod ning kohalik fotograaf tegi grupist Linnutee taustal pildi. Proovisime küll ka enda fotokaga seda fantastilist taevast jäädvustada, aga meie oma ei olnud ilmselt piisavalt hea, sest midagi peale pimeduse peale ei jäänud. Lisaks Linnuteele räägiti ka meile, kuidas Lõunaristi (lõunapoolkera eredaim tähtkuju) järgi lõunapoolust kindlaks määrata, näidati Suurt ja Väikest Magalhaesi Pilve (meie galaktika satelliit-galaktikad) ja jutustati laiemalt erinevatest asjadest, mida seal observatooriumis uuritakse. Kui me öösel kell 3 lõpuks tagasi oma autos teki alla ronisime, keerlesid endiselt peas vaated täiesti selgele tähistaevale (nii palju siis ilmaennustusest) kogu selle ilus ja võimsuses.

Väga sinine Pukaki järv

Hüvasti Mt Cook!

Ja tere Tekapo järv!

Karavanipark Lake Tekapos

Grupifoto observatooriumi tuurilt

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Uus-Meremaa päevikud, osa VII

Meil oli veel üks (poolik) päev Queenstownis ning otsustasime selle veeta vaadates ringi veel mõnedes Sõrmuste Isanda triloogia võttepaikades, kuna Queenstowni ümbruses filmiti seda päris pikalt. Läksime “Sõrmuste Isanda safarile”, mis pidi viima huvilisi väikeste gruppide kaupa džiipidega ümbritsevat maastikku (ja võttepaiku) avastama. Meie grupis olid mõned, kes viimasel hetkel tühistasid, seega oli terve auto ja giid täiesti meie päralt. Sõitsime Queenstownist mööda Wakatipu järve kallast pidi edasi põhja poole, Glenorchy külakesse, ja sealt veel edasi sellisesse väikesesse kohta, mille nimi oli Paradise. Ilus oli seal tõesti, kuigi ilm oli vahepeal jälle pilviseks näinud ning paljud mäetipud varjanud. Kuulsime huvitavaid fakte Sõrmuste Isanda filmide tegemisest ning isegi meie giid oli peaaegu filmis taustanäitlejana kaasa teinud (ühena Rohani ratsanikest). Kuna meile mõlemale need filmid ka väga meeldivad, oli täitsa põnev oma silmaga tunnistada, et näed, ongi täpselt samasugused mäed või täpselt samasugune lagendik, nagu seal stseenis oli. Tagasiteel tegime veel mõned peatused, kaasa arvatud Glenorchy küla vanas sadamas Wakatipu järve kaldal, mis veel umbes 50 aastat tagasi oli küla ainus ühendustee ülejäänud Lõunasaarega (autotee Queenstownist Glenorchysse valmis alles 1960ndatel – kuni selle ajani käis igasugune transport mööda järve aurulaevadega).

Wakatipu ja Queenstown

Wakatipu järve ääres, giid tegi pilti

Teel

Kuskil Glenorchy lähistel, taustal Isengardi võtteplats

Glenorchy paadikuur

Vaade Wakatipu järvele Glenorchyst

Vaade

Veel üks võtteplats (siin olid olivantsid)

Meie tuuriauto

Lõunaks olime Queenstownis tagasi ning sõime järve ääres istudes kohalikku fish’n’chipsi. Kuna Uus-Meremaa oli algselt Suurbritannia koloonia, pole ka ime, et paljud brittide lemmiktoidud, nagu fish ja chips, on siin nii populaarsed. Samuti nägime eriti Queenstowni ümbruses väga palju šotipäraseid kohanimesid, mis olevat tingitud suurest hulgast šotlastest, kes 19. sajandil kullapalaviku ajal Lõunasaarele tulid. Pärastlõunal asusime teele ida suunas, peatudes vahepeal muuhulgas ühe kõrgete kallastega jõe ääres, mille silla pealt tehti benjihüppeid. Üsna pea hakkas ka maastik muutuma ning varsti ümbritsesid meid igalt poolt kollakas-pruunid, lagedad, ümarad künkad. Õhtul peatusime Omarama linna lähedal paikneval telkimisplatsil. Sisuliselt oli tegu lihtsalt suure platsiga maantee kõrval, lisaks oli seal üks kuivkäimla ning vett võis käia hankimas kohalikust jõest. Ümberringi ei olnud eriti midagi vaatamisväärset, sest siinne Lõunasaare osa on väga hõredalt asustatud. See-eest nägime tol õhtul esmakordselt imeilusat ja selget tähistaevast, Linnutee eredalt üle taeva jooksmas. Sarnane vaatepilt ootas meid ees ka järgnevatel öödel, mis me veetsime samas Lõunasaare piirkonnas.

Queenstowni sadama piirkonnas

Queenstown

Jõgi ja benjihüppe sild

Benjihüppajad sillal (pilti suurendades on ühte neist ka näha õhus)

Sama jõgi, teine sild

Sama jõgi, teine koht

Šokolaadimäed

Teel

Ööbimisplats

Hommikul jätkasime teed Mt Cooki küla suunas. Sinna viib pikk looklev tee mööda Pukaki järve kallast ning see asub taaskord vanas liustikuorus. Juba kaugelt hakkas silmapiiril paistma valge mütsiga Mt Cook (maori-keelse nimega Aoraki, mis tähendab pilvetorkajat), Uus-Meremaa kõrgeim mäetipp (u. 3700m). Mt Cooki küla ise on väikene, koosnedes enamjaolt majutusasutustest, infokeskusest ja paarist toidukohast. Meie matkaplats asus külast veel 2km edasi mägede suunas ning see oli kõige suurem ja kõige populaarsem ööbimispaik, kus siiani olime peatunud. Lugesime varem internetist, et kuna see matkaplats on oma ainulaadse asukoha ja vaate poolest üks Lõunasaare popimaid, läheb see alati õhtuks väga autosid täis. Kui me umbes lõuna paiku kohale jõudsime, oli vast pool platsi tühi, nii et saime endale valida meelepärase asukoha, kuid päeva edenedes ja õhtu saabudes oli ümberringi juba ligi 100 autot. Pärast sisseseadmist võtsime ette jalutuskäigu matkaplatsilt külasse ja siis tagasi (olles vahepeal külas ostnud päikselise päeva tarbeks jäätist). Matkaplatsi ümber oli veel paar jalgrada, mis viis mägedele lähemale. Sel päeval läksime ühte vaatepunkti, kus nägi Muelleri liustiku järve (liustik ise jäi mägede vahele ja meie vaateväljast välja). Matkaplatsi ümber oli ka palju keasid ringi lendamas, samuti mingitsorti pardid (kelle kohalik nimi oli putakitaki) ning kümnete viisi väga julgeid jäneseid.

Pukaki järv ja Aoraki/Mt Cook

Jõuame lähemale

Matkaplats

Teel külasse

Teel

Külas

Tagasiteel külast

Teel vaateplatsini

Muelleri liustikujärv

Pardid

Jänes

Veel üks jänes

Õhtul

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Blog at WordPress.com.