Reede, 9. september

Veidi aega tagasi tegime väljasõidu põhja poole Stonehaveni mereäärsesse linnakesse, mis asub Edinburghist umbes kahe tunnise rongisõidu kaugusel. Stonehaven on umbes Haapsalu suurune kuurortlinnake, mis on täis külalistemaju, väikeseid poekesi, haagissuvilaid, ning isegi oma promenaad on neil mere ääres olemas. Rannas nad seal ei uju, küll aga oli seal inimesi piisavalt, mõned jalutasid koera, teised lapsi. Hoolimata sellest, et oli septembri algus ning ilmateade oli ennustanud vihma, ootas meid seal ees pilvede vahelt piiluv soe päike ja mahe meretuul. Sõime mere ääres brittide rahvustoitu paneeritud kala friikartulitega (fish and chips), mida kohalikud ostavad väikestes karpides kaasa ja söövad kus iganes meeldib. Kala oli tõesti hea, siltide järgi kohalike kalurite poolt värskelt Põhjamerest hangitud. Seejärel jalutasime mööda promenaadi sadama poole, kus olid ankrus igasugused paadid ja jahid, ning sadamakai äärne oli täis pikitud pubisid ja restorane. Seejärel võtsime suuna linnast välja, et mööda mereäärset kaljupealset rada jalutada Dunnottari lossini, mis oli tõtt-öelda meie väljasõidu peamine eesmärk.

Ülle Stonehaveni ranna taustal

Ülle Stonehaveni ranna taustal

Promenaad

Promenaad

Veidi kohalikku kunsti

Veidi kohalikku kunsti

Vaade kõrgelt Stonehaveni sadamale

Vaade kõrgelt Stonehaveni sadamale

Ja Oliver koos linnavaatega

Ja Oliver koos linnavaatega

Tee sinna viis mööda kitsast, heinamaade vahel looklevat jalgrada, mida ühelt poolt ääristas kõrge kaljuserv ja meri. Üsna pea hakkas ka loss ise paistma. See on ehitatud pea 50meetrise kaljunuki otsa, ümbritsetud kolmest küljest merega ning neljandast ühendatud kitsa maaribaga ülejäänud Šotimaaga. Peamine osa kindlusest on pärit 14. sajandist, 16. sajandil ehitati sinna ka kohaliku aadliku uhked eluruumid. Loss ja selle aadlikud mängisid olulist rolli jakobiitide ülestõusus ning veidi hiljem ka inglise kodusõjas, mille ajal olid Šoti kroonjuveelid just seal lossis peidus. 18. sajandi algul loss võõrandati selle omanikelt (kes olid veidi liiga palju kordi ülestõusudes vale poole valinud) ning veetis järgmised kakssada aastat lagunevas seisundis, kuniks üks teine krahv selle ära ostis ja restaureerida laskis. Väga palju lossist on jäädavalt kadunud, kuid nii paljut on siiski alles, et saada aimu selle kunagisest hiilgusest.

Teel lossi poole, taamal künka otsas sõjas langenute mälestusmärk

Teel lossi poole, taamal künka otsas sõjas langenute mälestusmärk

Põhjameri

Põhjameri

Loss paistab

Loss paistab

Tuleb aina lähemale

Tuleb aina lähemale

Kohal! Dunnotari loss

Kohal! Dunnottari loss

Kindluse pindala ei ole just väga suur, kuid ometi jätkus meil seal avastamist küllaga. Väravatorn oli kõige paremini säilinud ning sealt sai aimu ruumidest ja kuidas seal võidi omal ajal elada. Samuti asus kohe teisel pool peaväravat “lõvikoobas”, kus üks lossi aadlikest elusat lõvi lemmikloomana oli pidanud. Pärast väravatorni uudistasime “paleed”, kus asusid lossihärra ja -proua toad (kummalgi eraldi) ja keldrikorrusel köögid ning pagari- ja õllekojad. Palee ees platsil oli pea 9-meetri sügavune suur kaev, kust elanikud värsket vett ammutasid. Samuti oli lossi territooriumil veel kabel koos väikese surnuaiaga, sepikoda, barakid sõduritele, ning tall hobustele (meil oli raske välja mõelda, kuidas hobused omal ajal mööda seda kitsast, järsku rada lossi sisse ja välja liikusid).

Lossi plaan

Lossi plaan

Müür peasissepääsu juures, augud olid kahurite jaoks

Müür peasissepääsu juures, augud olid kahurite jaoks

Väravatornis

Väravatornis

Lossi õuel

Lossi õuel

Barakid

Barakid

Veekaev

Veekaev

Vasakul paistavad kabeli müürid

Vasakul paistavad kabeli müürid

Siin peeti pidusööke

Siin peeti pidusööke

Ainuke tuba, mis on täiesti taastatud

Ainuke tuba, mis on täiesti taastatud

Seal asusid aadlihärra toad

Seal asusid aadlihärra toad

Miljonivaatega

Miljonivaade

Ja siin aadliproua omad

Ja siin aadliproua omad

Tagasiteel heitsime veel lossile teisest küljest ka viimase pilgu ning võtsime suuna linna poole. Peatusime veel korraks selle mälestusmärgi juures, kus avanesid ilusad vaated nii lossile kui Stonehavenile. Seejärel suundusime puhkama oma öömajja, mis asus kohe promenaadi juures, rõduga mere poole. Järgmisel hommikul tegime veel ühe jalutuskäigu rannas, mis oli tänu mõõnale üleöö väga palju suuremaks muutunud, ning seejärel kulgesime rahulikus tempos tagasi raudteejaama. Kokkuvõttes oli tore väljasõit ning vahelduse mõttes oli igati tervitav veidi linnakärast eemale saada.

Dunnotari loss teisest küljest

Dunnottari loss teisest küljest

Veel lossi

Veel lossi

Mälestusmärgi juures

Mälestusmärgi juures

Tagasivaade lossile

Tagasivaade lossile

Külalistemajas (kusjuures pildid tehtud samal ajal, ühel pool paistis päike, teisel pool mitte)

Külalistemajas (kusjuures pildid tehtud samal ajal, ühel pool paistis päike, teisel pool mitte)

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Pühapäev, 24. juuli

Nüüdseks oleme juba kolm aastat Šotimaal elanud ja naudime veel oma viimast suve siin mägisel põhjamaal. Pärast lühikest Eesti-puhkust juuli alguses naasesime koos Ülle vanematega tagasi Edinburghi, kust peale paaripäevast linnatuuri startisime rendiautoga Šoti mägismaa ja saarte poole teele. Esimene peatus oli Stirlingi lossis, Šotimaa ühes suurimas ja tähtsaimas hoones, kus omal ajal krooniti Šoti kuningaid ja kuningannasid, ning see oli ka Šoti viimase kuninga residents.

Stirlingi loss asub sarnaselt Edinburghi lossile kõrge kalju otsas

Stirlingi loss asub sarnaselt Edinburghi lossile kõrge kalju otsas

Selles hoones olid kuninga ja kuninganna ruumid

Selles hoones olid kuninga ja kuninganna ruumid

Veel lossi

Veel lossi

Lossi nõlvalt oli vaade kunagisele kuninglikule aiale

Lossi nõlvalt oli vaade kunagisele kuninglikule aiale

Kuninganna ruumides

Kuninganna ruumides

Suur kamin

Suur kamin

Seejärel võtsime suuna lääne poole ja sõitsime läbi orgude Glencoe poole. Õhtuks jõudsime ka oma öömajja Fort Williami lähistel, mis oli kena väike külalistemaja järve kaldal. Tegime ka väikse tiiru Fort Williamis ja proovisime tulutult leida taamal terendavate mäetippude seast seda ühte Ben Nevist, mis peaks olema Suurbritannia kõrgeim tipp.

Glencoe's

Glencoes

Loch Etive

Vahepeatus Loch Etive kaldal

Vahepeatus Loch Etive'i kaldal

Loch Etive

Udused mäed

Udused mäed

Veidi enne Fort Williamit kui päike tuli korraks välja

Veidi enne Fort Williamit kui päike korraks välja tuli

Hommikul asusime teele lääneranniku poole, tehes tee peal peatuse Glenfinnani monumendi juures, mis on pühendatud jakobiidide ülestõusus hukkunud šotlastele. Varsti peale seda jõudsime mere äärde, täpsemalt väikesesse külakesse nimega Mallaig, kus pärast väikest ootepausi saime praami peale, mis meid 50 minutiga Skye saarele toimetas. Skye saar on täis briljantrohelise pehme kattega mägesid, kitsaid käänulisi teid ja lambaid.

Glenfinnani monument nähtuna vaateplatvormilt

Glenfinnani monument nähtuna vaateplatvormilt

Glenfinnani viadukt

Glenfinnani viadukt

Veel ühe järve juures

Loch Shiel

Mere ääres

Mere ääres

Mallaig'i küla ja praam

Mallaigi küla ja praam

Lehvitame praamilt maismaale

Lehvitame praamilt maismaale

Skye künkad

Skye künkad

Taamal Šoti maismaa

Taamal Šoti maismaa

Meie esimene peatuskoht Skye saarel oli Dunvegani loss mere ääres, mis on aastasadu olnud MacLeod’ide klanni kants. Seal oli ka kena park juures, kus veidi ringi jalutasime. Sealt edasi suundusime Skye saare kõige läänepoolsemasse punkti Neist Point. Õhtuks jõudsime mööda käänulisi, üherajalisi teid pidi oma ööbimiskohta, kus meid ootasid kaks väikest hubast hütti.

Dunvegani loss

Dunvegani loss

Lossipargis oli mitu väikest juga

Lossipargis oli mitu väikest juga

Lossitorn paistmas läbi pargi

Lossitorn paistmas läbi pargi

Skye saare läänepoolseimas punktis

Skye saare läänepoolseimas punktis

Neist Point, teisel pool küngast on tuletorn

Neist Point, teisel pool küngast on tuletorn

Seesama tuletorn

Seesama tuletorn

Veel rannikut

Veel rannikut

Oliver ja Ülle Šoti päikse käes

Oliver ja Ülle Šoti päikse käes

Teel ööbimiskoha suunas

Teel ööbimiskoha suunas

Järgmisel päeval ärkasime tuttava halli taeva all. Terve reisi vältel saatis meid lisaks pilvedele aeg-ajalt välja piiluv päike ning vihmahood, mis tavaliselt tulid ja möödusid nii kiiresti, et selleks ajaks kui olime vihmamantlid välja otsinud ja selga ajanud, oli suurem vihm juba üle läinud. Hommikusööki sõime Skye saare suurimas asulas, Portree linnakeses, ning seejärel sõitsime saare veidi kaljusema idaranniku poole. Seal proovisime ronida ühe veidi kõrgema punkti otsa, kuid avastasime peagi, et olime lootusetult alavarustatud, sest teised inimesed rühkisid meist mööda täielikus matkavarustuses. Leppisime sellega, et jõudsime ainult poole maani, ning keerasime otsa ringi. Veel jäi meil tee peale Eesti pankrannikut meenutav kaljuserv kõrge kosega. Siis aga tuligi aeg Skye saarega hüvasti jätta, ning peagi olime ületanud pika silla ja jõudnud tagasi ‘maismaale’.

Portree sadam

Portree sadam

Portree linnake

Portree linnake

Storr'i mäetipp

Storri mäetipp

Kaalume, kas hakkame üles ronima või mitte

Kaalume, kas hakkame üles ronima või mitte

Vaade poole maa pealt

Vaade poole maa pealt

Veidi kõrgemal hakkas juba vihma sadama

Veidi kõrgemal hakkas juba vihma sadama

Storri mäetipp teise nurga alt

Storri mäetipp teise nurga alt

Vahepeal oli vaja lambad üle tee lasta

Vahepeal oli vaja lambad üle tee lasta

Kilt Rock ja kosk

Kilt Rock ja kosk

Vaade Kilt'i pangalt

Vaade Kilt’i pangalt

Väike peatus Eilean Donani lossi juures, ning seejärel võtsime suuna Loch Nessi järve poole. Jalutasime ringi ka Fort Augustuse linnakeses, kust jookseb läbi kanal, mis ühendab Loch Nessi lõunapoolsemate järvedega. Nessie koletist ennast küll ei näinud, kuid leidsime ühe tema taaskehastuse, mis oli väiksesse tiiki peidetud. Ööbisime seekord järve läänekaldal oleva Drumnadrochiti külas meeldivas külalistemajas.

Eilean Donani loss

Eilean Donani loss

Loch Cluanie ääres

Loch Cluanie ääres

Fort Augustes, taamal Loch Nessie järv

Fort Augustuses, taamal Loch Nessie järv

Fort Auguste lüüsid

Fort Auguste lüüsid

Urquhart'i loss Loch Nessie kaldal

Urquhart’i loss Loch Nessie kaldal

Loch Nessie koletis tervitas meid sõbralikult

Loch Nessie koletis tervitas meid sõbralikult

Hommikul aga sõitsime läbi mägismaa suurima linna – Invernessi – ja siis keerasime tagasi lõuna poole, sest õhtuks pidime juba tagasi Edinburghis olema. Edasi läksime mööda kiirteed, mis oli küll kõvasti kiirem ja sirgem kui Skye saare lambateed, kuid sellevõrra ka üksluisem. Viimane peatus oli meil Pitlochry külakeses, kus pärast lühikest jalutuskäiku läbi metsatuka külastasime Edradouri viskitehast, mis reklaamib end kui Šoti kõige väiksemat (kuigi nagu nad ise tunnistasid, siis enam nad ei ole kõige väiksem tehas). Seal saime osaliseks huvitavast ringkäigust ja viskimaitsmisest, ning suveniiriks sai isegi viskiklaasi kaasa. Seejärel aga oligi aeg kodu poole suunduda.

Edradour'i viskitehas

Edradour’i viskitehas

Viski destilleerimise anumad

Viski destilleerimise anumad

Viskiladu

Viskiladu

Niimoodi lõppeski meie mägismaa ringreis. Sinna läheks kindlasti kunagi veel tagasi.

O ja Ü

 

 

Categories: Uncategorized | Tags: , | Leave a comment

Neljapäev, 19. mai

Aeg Šotimaal möödub kiiresti. Enam kaugel pole hetk, mil tagasi Eestisse minna/tulla, ning seetõttu peakski eeloleval suvel veel võimalikult palju ringi vaatama, kuni veel mahti on. Kuigi siiani on kehv suusailm ja pidevad töökohustused meie rändamiskihku kontrolli all hoidnud, siis eelmine nädal pakkus nii erakordselt ilusa ilma kui ka ettekäände linnast veidi kaugemale minna, sest võõrustasime Ülle kahte õde. Nädala sees sai niisama mööda Edinburghi jalutatud ja imetletud kevadõites parke ja tänavaid, ning paaril päeval võtsid külalised omapäi ette veidi pikemaid ekskursioone. Terve nädal aega ei olnud taevas mitte ainsatki pilve ning saime kõik veidi päikesest põletada – miski, mida pole Šotimaal elades juhtunud sellest esimesest suvest saati, kui siia tulime.

Nädalavahetusel aga pakkisime seljakoti toitu täis ja sõitsime kõik rongiga paar peatust edasi mere äärde. Täpsemalt oli meil plaanis paadireis Forth’i jõel, mille jooksul sõitsime ka Edinburgi kuulsa punase raudteesilla alt läbi, koos vahepeatusega Inchcolmi saarel. Saarele rajati juba keskajal kirik, mis hiljem muudeti kloostriks. Osa sellest on nüüd varemetes, aga ülejäänu väga heas seisukorras. See võimaldas kõndida läbi erinevate tubade ja korruste, minna keldrisse ning isegi vana kellatorni tippu, kus avanes ilus vaade saarele, jõele, ja taamal ka Edinburghi siluetile. Saarel on ka Esimesest ja Teisest Maailmasõjast jäänud vanad kaitserajatised (need pidid kaitsma seda sama raudteesilda vaenlase rünnakute eest), mida ka osaliselt nägime, kuid peamiselt oli enamik ülejäänud saarest kajakate kontrolli all ja seega meile ligipääsmatu.

Nimelt oli parasjagu lindudel pesitsemisperiood ning iga nurga peal oli jälle mõni lind oma mune kaitsmas ja teine ähvardavalt pea kohal lendamas. Hiljem võtsime küll julguse kokku ja marssisime ükskõiksete nägudega karjuvatest kajakatest mööda (et anda neile märku, et meid ei huvita nende munad), kuid nende pidev krääksumine ei lasknud eriti ümbritsevat loodust nautida, nii et õige pea taandusime tagasi kloostri juurde. Hiljem tagasiteel sadamasse nägime päikse käes peesitavaid hülgeid, kes olid närviliste kajakate kõrval väga tervitatav vaatepilt.

Reisi alguspunkt

Reisi alguspunkt

Raudteesild

Raudteesild

Taamal Pentlandi mäed

Taamal Pentlandi mäed

Grupp hülgeid

Grupp hülgeid

Vaade varemetele paadisadamast

Vaade vanale kloostrile paadisadamast

Vanad trepid viisid saare kõrgemas osas olevate kaitserajatiste juurde

Vanad trepid viisid saare kõrgemas osas olevate kaitserajatiste juurde

Kuid tee peal olime koguaeg kajakate huviorbiidis

Ehtne Šoti kajakas

Kloostri taustal

Kloostri taustal

Seal majas elavad saare ainsad püsielanikud

Seal majas elavad saare ainsad püsielanikud

Varemetes

Varemetes

Miljonivaade

Miljonivaade

Vanad kloostri ruumid

Vanad kloostri ruumid

Vaade kellatorni tipust saare lõunaosale

Vaade kellatorni tipust saare lõunaosale

Kloostri siseõu

Kloostri siseõu

Saare põhjosa, mis oli peaaegu täiesti kajakate valduses

Saare põhjosa, mis oli peaaegu täiesti kajakate valduses

Taamal Edinburgh ja Arturi iste

Taamal Edinburgh ja Arturi iste

Tagasiteel nägime veel päevitavaid hülgeid

Veel päevitavaid hülgeid

Järgmisel päeval pidid külalised Glasgow kaudu tagasi lendama, aga kuna õhkutõus oli alles pärastlõunal, otsustasime kasutada päeva, et veidi ka Šotimaa suurimas linnas ringi vaadata. Kuigi Glasgow asub vaid 1-tunnise rongisõidu kaugusel, oleme me sinna senini sattunud peamiselt vaid töö- ja kooliga seotud kohustuste raames ja ega me turisti seisukohast selle linnaga ise enne väga tuttavad ei olnud. Olime alati Glasgow kohta kuulnud (ja olnud ise samal arvamusel), et tegu on võrdlemisi moodsa, tööstusliku, urbaniseerunud linnaga, mil ei ole pooltki seda sarmi, võlu ega ajalugu, mis meie enda kodulinnal. Kuid Glasgow suutis meid üllatada! Pealegi saime teada, et Teises Maailmasõjas sai linn (erinevalt Edinburghist) päris palju kannatada, mistõttu ongi seal paljud majad sellise 1970-80ndate maiguga, mis kahjuks kohati meenutab Eesti nõukogude-aegset arhitektuuri. Kuid väga palju linna originaalsest hiilgusest on veel endiselt täitsa alles ning pani mõtlema, et huvitav kui ei oleks olnud sõda, milline see linn oleks täna välja näinud.

Glasgow kesklinna peaväljak

Glasgow kesklinna peaväljak

Monument Walter Scottile

Monument kirjanik Walter Scottile

Glasgow kesklinnas

Glasgow kesklinnas

Glasgow Necropolis - vana surnuaed künka otsas

Glasgow Nekropol – vana surnuaed künka otsas

Kellegi tähtsa isiku mausoleum

Kellegi tähtsa isiku mausoleum

Vaade surnuaia tipust katedraalile

Vaade surnuaia tipust katedraalile

Veel vanu hauamonumente

Veel vanu hauamonumente

Surnuaed oli osavalt planeeritud mööda künka nõlvasid

Surnuaed oli osavalt planeeritud künka nõlvadele

Katedraal

Katedraal (kahjuks sisse ei lastud tol hetkel)

Glasgow kesklinnas

Glasgow kesklinnas

Glasgow Rahvamuuseum koos talveaiaga

Glasgow Rahvamuuseum koos talveaiaga

Purskkaev

Purskkaev

Talveaias

Talveaias

Veel arhitektuuri

Veel arhitektuuri

Jõe ääres

Jõe ääres

Kuna meil oli ainult mõned tunnid aega Glasgow’s kolada, siis paratamatult nägime vaid väikest osa linnast, aga siis vist valisime õige linnaosa, sest nii ilusat külge ei olnud me veel Glasgowst näinud. Äkki tuleme millalgi tagasi ja vaatame ka ülejäänud linna korralikumalt üle.

 

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: | Leave a comment

Pühapäev, 30. august

Ja ongi suvi läbi. Vähemalt siin Šotimaal. Eile juba sai suvejakk välja vahetatud sügisjaki vastu ning ega kaugel pole enam ka aeg, mil sallist ja mütsist saavad igapäevased kaaslased. Õnneks saime võimaluse veel korra suve nautida, kui möödunud nädalavahetusel Londonit väisasime (kuigi tõtt-öelda ei ole Šotimaa suvetemperatuurid veel kordagi nii kuumad olnud kui Londonis). Kolmepäevasel reisil ühinesime Ülle kaksikõega ja sõbrannaga, kes olid selleks puhuks Eestist Londonisse lennanud. Meie tulime “alla lõunasse” rongiga reede hommikul. Ilm Londonis oli mõnusalt suvine, kuigi enamuse esimesest päevast veetsime muuseume külastades. Kõigepealt läksime suurde rahvuslikku loodusloomuuseumisse. Kuna meil ei olnud tervet päeva aega (mis oleks olnud vajalik terve hiiglasliku muuseumi läbikäimiseks) ja muuseum oli rahvahulkadest kitsas ja umbne, otsustasime seekord keskenduda ainult dinosauruste ja fossiilide näitusele. Väga põneva ja kvaliteetse näituse tipphetkeks olid kindlasti elusuuruses ja liikuvad mudelid valitud roomajatest. Mõnedest silmapaistvamatemast eksponaatidest ka pildid:

Muuseumi uksel võttis meid vastu hiiglaslik Diplodocus

Muuseumi uksel võttis meid vastu hiiglaslik Diplodocus

Triceratops ütleb "Tere"

Triceratops ütleb “Tere”

Loch Nessie koletise sugulane

Väga pikk saba

Veel üks sauruslane

Veel üks sauruslane

Varjumäng Albertosaurusega

Varjumäng Albertosaurusega

Selle tüübi nimi oli Uojiangosaurus

Selle tüübi nimi oli Uojiangosaurus

Need pisikesed tüübid olid väga sümpaatsed

Need pisikesed tüübid olid väga sümpaatsed

Näituse naelaks oli kindlasti Tyrannosaurus Rex, kes aeg-ajalt möirgas ja oma tillukesi käsi ja pikka saba liigutas

Näituse naelaks oli kindlasti Tyrannosaurus Rex, kes aeg-ajalt möirgas ja oma tillukesi käsi ja pikka saba liigutas

Silmitsi T-Rex-iga

Silmitsi T-Rex-iga

Ülle uudistab Plesiosaurust

Ülle uudistab Plesiosaurust

Esiajalooline hiiglaslik laiskloom

Eelajalooline hiiglaslik laiskloom

Pärast loodusloomuuseumit läksime naabruses olevasse Victoria ja Alberti muuseumisse, mis on oma nime saanud Briti endise kuninganna ja tema printsi järgi. See muuseum oli täis erinevatest ajastutest ja erinevates vormides kunsti, eriti igasuguseid skulptuure.

Panoraam ühest muuseumi eksponaadist

Panoraam ühest muuseumi eksponaadist

Väga üllas täkk

Väga üllas täkk

Muuseumis oli ka palju kuulsate skulptuuride kipsist koopiaid, k.a. see hiiglaslik Traianuse samba oma

Muuseumis oli ka palju kuulsate skulptuuride kipsist koopiaid, k.a. see hiiglaslik Traianuse samba oma

Vaene lõvi on täiesti ahastuses, et ta peab tervet maja enda õlul hoidma

Vaene lõvi on täiesti ahastuses, et ta peab tervet maja enda õlul hoidma

Pärast muuseume oli käes juba õhtu, nii et me jalutasime Hyde Park’i, kus õhtustasime vabaõhukohvikus. Pimeda saabudes jalutasime mööda Londoni tänavaid Picadilly’sse, kust me edasi enam ei jaksanud kõndida ning sõitsime metrooga oma ööbimispaika. Kuigi meie hostel asus üsna kesklinnas, on London lihtsalt nii suur linn, et isegi ühest kesklinna otsast teise jalutamine võtab ligi 2 tundi.

Järgmisel päeval ootas meid 30 kraadine kuumus ja lakkamatu päike. Alustasime teekonda jalutuskäiguga Soho linnaosasse ja Londoni Hiinalinna, sealt edasi Trafalgari väljakule, Buckinghami palee juurde ning lõpuks Big Ben’ini. Kuumus oli üsna lämmatav, nii et otsustasime veidi maha jahtumiseks oma järgmisesse sihtkohta metroo kaudu minna. Selleks oli Tate’i moodsa kunsti muuseum, kus me kõik jõudsime järeldusele, et arusaam moodsast kunstist on tänapäeval väga laiaks vajunud. Üks “meeldejäävamaid” eksponaate oli lõuendi peale kinnitatud tavaline, neljakandiline peegel. Siiski avanes muuseumi rõdult ilus vaade Thames’i jõele ja St Pauli katedraalile. Pärast õhtusööki puhkasime veidi jalgu, kuid õhtu saabudes tegime veel pika jalutuskäigu Camdeni linnaosas, kus uhkete majadega tänavaid ääristas üks Porsche teise järel. Pimeduse saabudes jõudsime Regents Park’i. Kuigi imelikul kombel ei olnud see suur ja uhke park valgustatud, oli meil sealt raske lahkuda, sest endiselt soe suveöö oli nagu loodud roheluses jalutamiseks.

Londoni päikse käes

Londoni päikse käes

Oliver on ka päikse käes

Oliver on ka päikse käes

Hiinalinna väravate ees

Hiinalinna väravate ees

Veel üks näide moodsast kunstist? Luukerehobu Trafalgari väljakul

Veel üks näide moodsast kunstist? Luukerehobu Trafalgari väljakul

Vaade Tate'i moodsa kunsti muuseumi rõdult Thamesi jõele ja St Pauli katedraalile

Vaade Tate’i moodsa kunsti muuseumi rõdult Thamesi jõele ja St Pauli katedraalile

Panoraam rõdult

Panoraam rõdult

Tänavakunst

Tänavakunst

Meie viimane Londoni-päev oli eelnevatega võrreldes veidi külmem ja kõvasti märjem. Hommikupoole väisasime kuulsat Spitalfields’i turgu, kus müüdi igasugu asju, alustades shokolaadist, riietest, ehetest kuni kunsti ja muude vidinateni välja. Järgnevast jalutuskäigust mööda linna kujunes õige pea välja otsing mõne kuiva koha järele. Tee peal otsisime varjualust Monumendist – Londoni suure tulekahju meenutuseks rajutud hiiglaslikust sambast, mille tippu viis 311 astet, et pakkuda ilusaid vaateid linnale. Kahjuks olid vaated veidi udused ja märjad, aga siiski muljetavaldavad. Hiljem jalutasime mööda Thamesi kallast ja saime kogeda Londoni kuulsat udu. Selleks ajaks, kui olime jõudnud Tower Bridge’i juurde, oli ilm lõpuks selginenud. Kuna pidime samal õhtul rongiga Stanstedi minema, veetsime viimased allesjäänud tunnid veel ringi jalutades ja kogesime hoopis teistsugust Londoni tänavapilti võrreldes eelmise õhtu Porschede ja uhkete majadega. Peagi oligi käes aeg hüvasti jätta ning Stanstedis istusime meie lennuki peale tagasi Edinburghi, samal ajal kui meie reisikaaslased suundusid hotelli oma varahommikust kojulendu ootama.

Londoni siluett koos teravatipulise Shard'iga nähtuna Monumendi tipust

Londoni hall siluett koos teravatipulise Shard’iga nähtuna Monumendi tipust

Veel näiteid Londoni arhitektuurist

Veel näiteid Londoni arhitektuurist

Oliver ja Ülle Monumendi tipus, taamale Tower Bridge

Oliver ja Ülle Monumendi tipus, taamal Tower Bridge

Thamesi ääres, enne udu

Thamesi ääres, enne udu

Thamesi ääres, udu ajal

Thamesi ääres, udu ajal

Selline oli siis meie Londoni retke kokkuvõte. Oli tore näha selle linna mitmeid eri palgeid ning lõpuks pidime tõdema, et Londonisse jäi veel kõvasti selliseid kohtasid, mille nimel võiks tulevikus jälle tagasi tulla.

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , | Leave a comment

Reede, 24. juuli

Kalendri järgi on käes südasuvi. Suurbritannia ilm on vist küll selle fakti kuidagi ära unustanud, sest suvest pole siin haisugi. Ja seda veel eriti nädalal, kus Oliver sai lõpuks oma esimese nädala puhkust uuelt töökohalt ja meil oli plaanitud väike reis Põhja-Inglismaa Järvede piirkonda. Siiski, proovisime end mitte lasta häirida hallist taevast ja pidevast seenevihmast, ning esmaspäeval asusime rongiga teele Windermere’i suunas. Windermere on väike küla Inglismaa suurima järve (Windermere’i järv) kaldal. Teadsime, et Järvepiirkond (Lake District) on brittide meelissuvituspaik, kuid meid üllatas, et sinna viiv rong oli paksult täis aasia turiste ning hiljem oli neid ka kogu küla täis. Windermere’i jõudes võtsime ette väikse jalutuskäigu nõlva otsast alla järve kaldale, kus asus naaberküla Bowness-on-Windermere – seal asus ka meie ööbimispaik. Tänavad olid ääristatud õdusate ja vanamoodsate majakestega, tekitades väga idüllilise tunde, nagu me oleks sattunud mõnda klassikalisse Briti telesarja, mille tegevus toimub väikeses külas. Peatänaval oli ka palju igasuguseid poode ja söögikohtasid ning iga teine elumaja oli ümber ehitatud hotelliks või külalistemajaks.

Windermere

Windermere

Väga roheline maja

Väga roheline maja

Vaade järvele

Vaade külale

Üks arvukatest külalismajadest

Üks arvukatest külalismajadest

Enamik maju (ning aiad ja muud kõrvalhooned) olid tehtud sellisest tumedast kivist

Enamik maju (ning aiad ja muud kõrvalhooned) olid tehtud sellisest tumedast kivist

Üks uhkem hotell künka otsas

Üks uhkem hotell künka otsas

Aina alla ja alla

Aina alla ja alla

Teel alla Bowness’i ja järve juurde tegime väikese kõrvalpõike ühe kõrgema künka otsa. Sealt avanesid lummavad vaated veidi hallile järvele ja seda ümbritsevatele mägedele. Hiljem nägime sama vaadet ka palju kõrgemalt.

Esimene küngas

Esimene küngas

Vaade Windermere'i järvele

Vaade Windermere’i järvele

Seejärel jõudsime alla Bowness’i keskusesse, kust leidsime ka üsna rahvarohke promenaadi. Lisaks aasia turistidele oli see koht täis toitu nõudvaid parte ja luikesid ning igas suuruses ja kujus paate. Hoolimata sügisesest ilmast müüdi iga nurga peal jäätist – meie jätsime vahele. Siis jalutasime mööda kaldaäärt edasi, jõudsime veel ühe paadisadamani ja siis keerasime otsa ümber ja hakkasime taaskord ülesmäkke ronima.

Bowness'i paadisadam

Bowness’i paadisadam

Veel paate

Veel paate

Oliver järve taustal

Oliver järve taustal

Jahisadam

Jahisadam

Mõtlesime, et ronime ühe teise künka otsa sel päeval ka, aga jõudsime ainult poole maani, enne kui võhm otsa sai ning vihm ja tuul olemise külmaks tegid. Võtsime plaani sinna järgmisel päeval naasta, kuid enne võtsime ka kohustuslikud kaadrid üles.

Järvevaade

Järvevaade

Järvevaade vol 2

Järvevaade vol 2

Väsinult – olime viimased neli tundi jalul olnud – suundusime oma peatuspaika, milleks oli üks kena väike hotell. Saime väga ilusa toa, kus veetsime enamuse allesjäänud õhtust (vahepeal käisime linna peal õhtustamas). Väljas kallas vihma, aga sees oli mõnus ja soe.

Sellel tänaval asus meie ulualune

Sellel tänaval asus meie ulualune

Hotell

Hotell

Tuppa oli jäetud ka kaisukaru, keda sai siis soovi korral "adopteerida"

Tuppa oli jäetud ka kaisukaru, keda sai siis soovi korral “adopteerida”

Teisel päeval magasime hommikul mõnuga poole lõunani. Seejärel tegime end vihmakindlaks ja suundusime vallutama Brant Fell’i küngast, millele eelmisel päeval olime pidanud alla vanduma. Peagi hakkas puude vahelt paistma lage künkatipp, kuid sinna jõudmiseks pidime veel ületama viimase takistuse – miinivälja. Miinilaskjad – käputäis lambaid, kes nõlva peal rohtu nosisid – ei lasknud end meie tulekust häirida. Ettevaatlikult jõudsime lõpuks tippu. Oht lambapabulatesse astuda muutus teisejärguliseks meile avanenud vaadete kõrval. Ei oskagi seda kuidagi sõnades kirjeldada, nii et las pildid rääkigu enda eest.

Teel Brant Fell'i künka tippu

Teel Brant Fell’i künka tippu

Sama vaade järvele, aga veelgi kõrgemalt

Sama vaade järvele, aga veelgi kõrgemalt

Ilus Inglise maastik

Ilus Inglise maastik

Järve teine ots

Järve teine ots

Panoraamvõte mäe tipust

Panoraamvõte mäe tipust

Ülle künka otsas

Ülle künka otsas

Oliver künka otsas

Oliver künka otsas

Ülliver künka otsas

Ülliver künka otsas

Küngas vallutatud ja jalatallad enam-vähem lambapabulatest puhtad, suundusime tagasi alla Bowness’i, kus meid ootas paadireis järve põhjapoolsesse otsa. Laev ei näinud just väga suur välja, aga mahutas üle 300 inimese. Nautisime pooletunnist järveületust otse laeva ninast ning seejärel sõime lõunat Ambleside’i küla paadikail. Kõhud kinnitatud, ootasime laeva tagasitulekut, sest külas endas midagi rohkem teha väga ei olnud. Peagi olimegi juba laeva peal teel tagasi Bowness’i.

Selle paadiga alustasime oma kruiisi

Selle paadiga alustasime oma kruiisi

Windermere'i järv

Windermere’i järv

Järve kaldad olid üldiselt metsastunud, kuid siin-seal oli näha paadikuure - mõni kohe eriti uhke

Järve kaldad olid üldiselt metsastunud, kuid siin-seal oli näha paadikuure – mõni kohe eriti uhke

Eelnev paadiloss kuulus just selle mõisa juurde

Eelnev paadiloss kuulus just selle mõisa juurde

Jahisadamaid oli samuti järve kallastel küllaldaselt

Jahisadamaid oli samuti järve kallastel küllaldaselt

Ambleside'i küla

Ambleside’i küla

Vaated järve ümbritsevatele mägedele

Vaated järve ümbritsevatele mägedele

Tagasi tulime veidi teistsuguse laevaga

Tagasi tulime veidi teistsuguse laevaga

Läheneme Bowness'ile

Läheneme Bowness’ile

Hüvasti, järv!

Hüvasti, järv!

Kui lõpuks jälle kuival maal olime, oli kell juba viis, aga kuna meil veel kõhud tühjad ei olnud ja muud küla vaatamisväärsused nähtud, otsustasime minna kohalikku vanamoodsasse kinno. See kino teeks silmad ette isegi kõige aegunumale eesti väikekinole – pileti pähe anti meile väike valge (tühi) paberilipakas, filmi vaatasime rõdult, ekraani katsid paksud punased kardinad, mis filmi alates majesteetlikult kõrvale veeresid ning vahepeal läks saal jälle valgeks, kardinad rullusid ette ning tädike-piletimüüja tuli meile rõdule jäätist müüma. Keeldusime viisakalt – brittide komme kinos/teatris jäätist süüa oli meile juba tuttav, ent siiski kummaline – ja peagi läks ka saal jälle pimedaks ning filmielamus jätkus. Elamus see tõepoolest oli. Ülejäänud õhtu mõõdus rohkemate üllatusteta.

Kinos

Kinos

Ükski kino ei ole täielik ilma punaste kardinateta

Ükski kino ei ole täielik ilma punaste kardinateta

Rõdu

Rõdu

Käes oligi meie reisi kolmas ja viimane päev. Et meil oli veel natuke aega pärastlõunase rongini, jalutasime veel natuke küla peal ringi ja suundusime kolmanda künka otsa (Orrest Head), mis asus rongijaama lähedal. Teel möödusime õdusatest tänavatest/radadest, mis piirnesid kõrgete kiviaedadega, kuniks lõpuks olime jõudnud piirkonna ilmselt kõige kõrgema künka tippu. Vaated olid üsna sarnased eelnevatele, kuid sellegipoolest oli vaatepilt lummav.

Bowness'i tänavatel

Bowness’i tänavatel

Inglise idüll

Inglise idüll

Kas tänav või lihtsalt rada, ei saanudki me aru

Majadevaheline rada

Tee üles künkale

Tee üles künkale

Teel tippu

Teel tippu

Väike puhkepaus

Väike puhkepaus

Ehtne Inglise lammas!

Ehtne Inglise lammas!

DSCF2442

Peaaegu kohal

Tipus!

Tipus!

Viimane pilk järvele

Viimane pilk järvele

Ja see oli meie viimane pilk armsaks saanud järvele. Peagi võtsime suuna alla küla juurde ning olimegi rongi peal tagasi Edinburghi. Kuigi olime reisist üsna väsinud, oli ka selline mõnus rahulolev tunne, mida suudab ainult pakkuda mööda külateid, rohelisi nõlvasid ja järve kaldaid kolamine. Järgmise korrani!

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , | Leave a comment

Pühapäev, 12. juuli

Eile läksime avastama Lauristoni lossi, mis asub Edinburghi külje all, Cramondi kaluriküla lähedal, kus me eelmine aasta käisime. Tegu on endise mõisamajaga, mida ümbritseb vana park. Park on kõigile avatud, aga lossi sisse saab ainult kindlatel kellaaegadel ja raha eest. Etteruttavalt peab mainima, et me olime juba pargile korraliku ringi peale teinud, enne kui avastasime lossi ukselt sildi, et tol päeval oli maja ettenägematute asjaolude tõttu suletud. Oli küll kahju, et me sisemust ei näinud, sest väljast oli küll täitsa uhke maja. Aga park ise oli väga ilus ja pakkus meeldivaid vaateid Forthi jõe suudmele. Järgnevalt mõned pildid pargist ja lossist:

Lauriston'i loss

Lauriston’i loss

Sellistes tornikestes elavad küll ainult hädas printsessid

Sellistes tornikestes elavad küll ainult hädas printsessid

Veel lossi

Veel lossi

Parki kuulus ka Jaapani Aed, mis oli alles hiljuti rajatud Edinburghi ja Kyoto sõpruslinnadeks saamist tähistama

Parki kuulus ka Jaapani Aed, mis oli alles hiljuti rajatud Edinburghi ja Kyoto sõpruslinnadeks saamist tähistama

Vaade Jaapani aiast merele

Vaade Jaapani aiast merele

 

Ülle samba juures

Ülle samba juures

Aias

Aias

Veel aeda

Veel aeda

Sellise vaatega aiast ei ütleks küll ära

Sellise vaatega aiast ei ütleks küll ära

Tiik ja kivisaareke

Tiik ja kivisaareke

Oliver katsetab tooli-moodi kivi - ei olnud väga mugav

Oliver katsetab tooli-moodi kivi – ei olnud väga mugav

Tiigis olid ka mõned väiksed kalad, mis nägid välja nagu ogalikud

Tiigis olid ka mõned väiksed kalad, mis nägid välja nagu ogalikud

Ja muidugi ei puudu ühestki Jaapani aiast ka idülliline sillake

Ja muidugi ei puudu ühestki Jaapani aiast ka idülliline sillake

Vaade pargi nurgast Forth'i jõe suudmele

Vaade pargi nurgast Forth’i jõe suudmele

Loss teisest küljest

Loss teisest küljest

Veel ilusaid vaateid, taamal Cramond'i saar

Veel ilusaid vaateid, taamal Cramond’i saar

Ülle ja Oliver unistavad, kui tore oleks, kui hoopis nemad seal lossis elaksid

Ülle ja Oliver unistavad, kui tore oleks, kui hoopis nemad seal lossis elaksid

Pargi lilleaed

Pargi lilleaed

Pikk imelik puu

Pikk imelik puu

Üke mitmest lossi sissepääsust (koos kellaga)

Üke mitmest lossi sissepääsust (koos kellaga)

Kasvuhoone

Kasvuhoone

Lossi peaukse kohal ilutses peegliga merineitsi koos motoga "Mööda merd, mööda maad"

Lossi peaukse kohal ilutses peegliga merineitsi koos motoga “Mööda merd, mööda maad”

Kuna plaanitud lossi tuur jäi ära, otsustasime vaba aega kasutada ilusa ilma nautimiseks. Võtsime ette jalutuskäigu Lauristoni lossi juurest mere äärde ja sealt mööda promenaadi Cramondisse. Ilm oli Šotimaa suve kohta harjumatult ilus (18 kraadi ja päike) ja rahvast palju. Cramond’isse jõudes ostsime veel ehtsast lehmapiimast jäätist ja lõpuks – väsinud ja rahulolevatena – sõitsime bussiga tagasi koju.

Golfiväljak mere ääres

Golfiväljak mere ääres

Promenaad Cramond'ini

Promenaad Cramond’ini

Parasjagu oli mõõna aeg ning inimesed kasutasid võimalust kuiva jalaga Cramondi saareni jalutada

Parasjagu oli mõõna aeg ning inimesed kasutasid võimalust kuiva jalaga Cramondi saareni jalutada – meie aga olime selleks liiga väsinud

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: | Leave a comment

Esmaspäev, 22. juuni

Edinburgh asub ainult 4 kraadi rohkem lõuna pool kui Tallinn, mistõttu siinsed valged juunikuu-õhtud on meile kodused ja tuttavad. Teistsugune on vaid see, et siin ei ole suvise pööripäeva ajal mingeid pidustusi ega puhkepäevi, mis tähendab, et sellal kui eestlased mõnusalt Võidupüha ja Jaanipäeva naudivad, jätkub meil siin argielu. Eelmine aasta asendasime kohustusliku jaanigrilli kodus tehtud burgeritega, see aasta aga lähme välja sööma. Sellega meie jaanide tähistamine piirdubki.

Möödunud nädalavahetusel oli vahelduse mõttes siin täitsa talutavad ilmad (ilmaennustuse järgi 13 kraadi, aga päike oli soe ja tuul mahe, nii et oli selline mõnus kevadilm) ning saime ka veidi ringi käia ning kogeda kultuuri ja meelelahutust. Laupäeval käisime vanalinnas kirikukontserdil, kus esines Ülle Šotimaal õppiv täditütar, kes tuuritas oma kooriga ringi.

Pühapäeval läksime botaanikaaeda Koogifestivalile, mille kirjeldus lubas kookidest valmistatud Edinburghi miniatuurset linnakaarti – kus siis tähtsamad hooned ja maamärgid oleks linna erinevate pagarite poolt söödavateks meisterdatud. Kookide valik oli kahjuks küllaltki ühekülgne. Enamik hooneid nägid välja nagu martsipanist tehtud ja/või üle glasuuritud biskviidikuubikud. Oleks oodanud midagi vaheldusrikkamat, kindlasti saaks ju ka muul moel loominguline olla kui plastiliinilaadse martsipanimassiga voolida? Lisaks oli koogilinn ehitatud maas asuva kilekihi peale, mis tähendas, et servmised koogid olid kohati saanud lisakihi mullast ja kuuseokastest. Päeva naelaks reklaamitud võimalus linn ära süüa oli eelkirjeldatu valguses vähem ahvatlev kui hommikul, nii et läksime hoopis linna ja ostsime ühest sealsest kohvikust kõhutäie kooki koju kaasa.

Illustreerimiseks mõned pildid koogilinnast. Igaüks võib ise omad järeldused teha, et kas selline “kook” pakuks isu või mitte.

Koogilinn

Koogilinn

Pildi keskmes olev "kook" peaks kujutama Edinburghi lossi

Pildi keskmes olev “kook” peaks kujutama Edinburghi lossi

See oli mingi meile tundmatu maja

See oli mingi meile tundmatu maja

Šoti parlamendihoone

Šoti parlamendihoone

Balmoral Hotel

Balmoral Hotel

Stewarti monument Calton Hill'il

Stewarti monument Calton Hill’il

Holyroodi kuningannapalee (koos kuningannaga)

Holyroodi kuningannapalee (koos kuningannaga)

Arthuri Iste (või nii me oletasime)

Arthuri Iste (või nii me oletasime)

Tuleb välja, et isegi lennujaama torn on maamärk

Tuleb välja, et isegi lennujaama torn on maamärk

Botaanikaaia kasvuhoone

Botaanikaaia kasvuhoone

Parlamendihoone, taamal kuninganna loss ja paremal Arturi Iste

Parlamendihoone, taamal kuninganna loss ja paremal Arturi Iste

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: | Leave a comment

Pühapäev, 24. mai

Üritades kinni hoida lubadusest tihedamini blogi uuendada, toome seekord lugejateni täismahulise seikluse asemel väikese vahepala. Kõigepealt tahtsime jagada oma muljeid ühest restoranist, kus nädala keskel käisime. Tegu oli kõvasti positiivseid arvustusi saanud söögikohaga, mis muuseas asus meil kohe kõrvaltänaval, nii et me ei vajanud pikka veenmist, et seda ära proovida. Toidud ise varieerusid “väga hea” ja “täitsa okei” vahel, aga meile jättis kustumatu mulje magustoiduks tellitud marja-pähkli-jäätise valik. Oma suureks üllatuseks toodi meile ette taldrik erinevate pähklite ja külmutatud puuviljadega. “Aga kus jäätis siis on?” mõtlesime imestunult lusikatega külmutatud maasikat mööda taldrikut ringi ajades. Õnneks üks ettekandja demonstreeris meile kiirelt kuidas marjad-pähklid poolitada ja sisu lusikaga seest ära süüa. Iga marja (maasikas, virski, avokaado) ja pähkli (maapähkel, kreeka pähkel, mingi kastani laadne asi) sees oli sellemaitseline külmutatud jäätis. Käsitsi tehtud, selles polnud kahtlust. Kujutasime ette, kuidas keegi taga köögis oli vaeva näinud, et maasikajäätist tagasi külmutatud maasika koore sisse toppida. Kuid peab tõdema – see oli täiesti geniaalne ja maitses uskumatult imeliselt. Meie mõlema eriline lemmik oli maapähklijäätis. Kes oleks arvanud, et maapähklist saab nii hea jäätise?

Esmakordne jäätisekogemus

Esmakordne jäätisekogemus

Nii palju siis kulinaarsetest kogemustest. Eile oli meil ka plaan ilusa ilma puhul veidi linna avastada. Tahtsime sõita kesklinnast bussiga ühe järjekordse Edinburghi künka juurde, kus olevat hea vaade linnale, aga mõtlesime tee peal osta kaasa pitsa, et seda päikse käes kuskil pingil nautida. Linn oli kevadet (või lausa suve?) täis, kohalikud nautisid päikelist ilma, nagu seda see aasta rohkem ei olekski oodata (ja teades Šoti ilma, siis kes teab, äkki neil on isegi õigus). Pitsaga läks kauem aega, kui algul olime arvestanud ning selleks ajaks kui selle lõpuks kätte saime (ja seejärel kohe oma bussist napilt maha jäime), olime juba päris näljased ja otsustasime hoopis suunduda lähimasse parki ülikoolilinnaku juures ja seal oma pikniku maha pidada. Siinsete parkide kohta võib öelda niipaljut, et neile väga meeldib, kui pargis on väga palju avatud ruumi ja muru. Unustage tüüpilised Eesti pargid, kus on palju puid, põõsaid, lilli, jalgradasid, pinke, kujusid, varjulisi nurgakesi. Tüüpiline Inglismaa/Šotimaa park on üüratu suur muruplats, kus siis inimesed ilusa ilma puhul teevad kõike, mis vähegi pähe tuleb – mängivad palli, grillivad, võtavad päikest, loevad, peavad piknikku, jne. Ühes pargi osas oli lausa miniatuurne golfiväljak, kus kohalikud harjutasid palli sisselöömist. Ega ilmasjata ei peeta Šotimaad golfi sünnikoduks. Kõhud täis, võtsime ette veidi pikema jalutuskäigu tagasi koju ja imetlesime tee peal kevadist Edinburghi. Jätame siia veel lõpetuseks mõned pildid eilsest päevast:

Greyfriars'i vanas kirikaias

Kohalikud naudivad ilusat ilma vanas Greyfriars’i kirikaias Edinburghi linnasüdames – paljud lõunatasid, esiplaanil olevad neiud punusid lilledest pärgasid

Kohalikud pargis golfi mängimas

Kohalikud pargis golfi mängimas

Ülle pargis

Ülle pargis

Oliver ka

Oliver ka

Kena majake

Kena majake

Teel koju üle Union Canal'i

Teel koju üle Union Canal’i

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: | Leave a comment

Pühapäev, 17. mai

Tere kevadet!

Edinburgh on ka nüüd lõhnav ja roheline, mis sest, et ilmad on endiselt tihtipeale tuulised ja märjad. Oliver harjub nüüd uue tööga, kus ta on praeguseks juba kaks nädalat käinud, ning Ülle jätkab oma uurimistööga endises rütmis. Kuskil hinges on suveootus, kuigi tegelikult teame ette, et see suvi möödub meie mõlema jaoks töiselt ning ausalt öelda ei ole ka Šoti suvi pooltki nii soe ja päikseline kui Eesti oma. Eile aga otsustasime oma konte sirutada väikese linnatuuriga. Jalutasime Calton Hill’i juurde ja uudistasime vanu surnuaedu, mis on rajatud künka otsa ja nõlvadele. Pani mõtlema, et huvitav kelle mõte oli kunagi omal ajal rajada sellise hunnitu vaatega nõlvadele just surnuaed – kuigi eks tollal hinnati hauatagust elu ka kindlasti kõrgemalt kui tänapäeval. Vaade Edinburghi linnasüdamele ja Arthuri Istmele oli tõesti ilus – meie retke takistas vaid 5-minutiline padukas, mis suutis meid pealaest jalatallani märjaks kasta veel enne, kui Ülle oli jõudnud kotist vihmavarju välja otsida ja selle lahti teha. Selleks hetkeks, kui vihmavari välja sai, jäi ka vihm üle ning paar minutit hiljem oli päike juba väljas. Selline see meie Šoti ilmataat ongi.

Calton Hill'i vanas surnuaias, taamal Edinburghi kesklinna siluett

Calton Hill’i vanas surnuaias, taamal Edinburghi kesklinna siluett

Surnuaias

Surnuaias

Seal vist elas hauakaevaja

Seal vist elas hauakaevaja

Vaade Calton Hill'i tipule surnuaiast

Vaade Calton Hill’i tipule surnuaiast

Taamal Arturi Iste

Taamal Arturi Iste

Ja lisaks paistab taustal ka Holyroodi palee

Ja lisaks paistab taustal ka Holyroodi palee

Paari minutiga oli päike juba välja tulnud ja taevas sinine

Paari minutiga oli päike juba välja tulnud ja taevas sinine

Hiljem jalutasime mööda ühe surnuaia nõlva alla vanalinna ja leidsime end Holyroodi kuninga(nna)lossi juurest. See palee on Briti kuninganna ametlik residents Šotimaal, kuigi reaalselt viibib ta seal harva. Sisse me seekord ei läinud (jätsime tulevikuks), kuigi nägime läbi aia kohalikku vahtkonnavahetust. Seejärel otsustasime mööda Kuninglikku Miili üles lossi juurde kõndida. Kuninglik Miil on pikk (1 miili pikkune, nagu nimigi viitab) tänav, mis viib ülevalt künka otsast Edinburghi lossi juurest alla Holyroodi palee juurde. Meie jalutuskäigu ajale sattus ka mingi paraad, mille otstarvet või eesmärki me ei suutnud tuvastada – orkester koos ülikondades meestega kõmpisid rahulikult ja uhkelt mööda Miili palee suunas. Lasime neil rahus mööduda ja jätkasime teekonda ülesmäge. Vahepeal põikasime sisse kohalikku linnamuuseumi, kus uudistasime Edinburghi ajalugu. Näiteks kas teadsite, et Edinburghi kutsutakse mõnikord “esimeseks Manhattaniks”, sest juba keskajal ehitati siia oma aja mõttes tõelised kõrghooned – mõned kuni 10kordsed ja neid võib siiani vanalinnas silmata.

Piilusime vahtkonnavahetust Holyroodi palee ees

Piilusime vahtkonnavahetust Holyroodi palee ees

Kuningliku Miili peal

Kuningliku Miili peal

Kui me muuseumiga lõpetasime, olid meil kõhud juba korralikult tühjad ning tegime väikse kõhukinnituse burgeri ja selle aasta esimese (väli)jäätisega. Burgeri puhul oli õigemini tegu suitsutatud-küpsetatud-ribastatud notsuliha ja haggisega saiakese vahel hästi maitsva ja tilkuva kastmega. Laupäeva puhul oli linnas ka selline turu-laadne üritus (kuigi siinsed “turud” on rohkem turistidele suunatud kui igapäevase kraami ostmiseks), kust haarasime kaasa väikse koguse kirsse. Kirsid olid ka selle aasta esimesed. Lõpuks, kõhud täis ja meel rõõmus, lonkisime kodu poole ja ülejäänud nädalavahetus möödus rahulikult ja koduselt. Eks järgmine nädalavahetus jälle!

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: | Leave a comment

Laupäev, 18. aprill

Lõpuks on kevad ka Šotimaale jõudnud! Linnud laulavad, puud on puhkemas, võililled õitsevad. Tänase päikselise päeva puhul otsustasime teha väljasõidu ühte Edinburghi lähedal asuvasse väikelinna, Queensferry’sse. Täpsemalt käisime me lausa kahes erinevas asulas, North ja South Queensferry’s, mida lahutab üksteisest Forth’i jõe suue. Istusime kodu juurest rongi peale ja 15 minuti pärast olimegi teisel pool jõge, North Queensferry’s, kus muuhulgas asub üks akvaarium/meremaailm, mis oli meie esimeseks sihtpunktiks. Jalutasime mööda käänulisi tänavaid ja imetlesime vanamoodsaid maju piinlikult korras hoitud aedadega ning taamal kõrguvaid kahte silda, mis jõge ületavad.

Rongi peal, jõge ületamas, taamal Põhjameri

Rongi peal, jõge ületamas, taamal Põhjameri

Kohalik algkool

Kohalik algkool

Taamal üks kahest sillast (see konkreetne on autosild)

Taamal üks kahest sillast (see konkreetne on autosild)

North Queensferry tänavad

North Queensferry tänavad

Lillelised trepid

Lillelised trepid

Teine sild (raudteesild)

Teine sild (raudteesild)

Akvaarium ise ei olnud just väga suur, kuigi õnneliku juhuse tahtel jõudsime parasjagu hüljeste toitmisajaks kohale, mis tähendab, et kala lõhna peale pistsid nii suured kui väiksed hülged oma pead veest välja. Hülged ise olid väga muhedad, üks meenutas Oliverile kangesti tema lapsepõlve spanjelikoera, ning seesama tegelane suutis ka rahvale palju naeru tekitada, kui ta väga oskuslikult oma peesitamispaigast vette rullus. Samuti nägime seal erinevaid kalu ja muid kahepaikseid ja roomajaid ning lõpuks oli ka n.ö. hai-tunnel, kus said justkui kõndida mööda merepõhja ja vaadata kuidas haid ja muud kalalised ümberringi suures akvaariumis ringi ujusid. Tundus, et haid olid hästi toidetud, sest seal samas basseinis ujus ringi ka mitu sukeldusvarustusega inimest, kelle vastu haid erilist huvi üles ei näidanud.

Ehtne Šoti hüljes!

Ehtne Šoti hüljes!

Veel üks hüljes

Veel üks hüljes

Leia pildilt kolm (lesta)kala! (Vihjeks niipalju, et neil on päris hea kamuflaaž)

Leia pildilt kolm (lesta)kala! (Vihjeks niipalju, et neil on päris hea kamuflaaž)

Kollane mürgikonn

Kollane mürgikonn

Kollane merihobu

Kollane merihobu

KALA!

KALA!

Veidi ehmunud moega rai

Veidi ehmunud moega rai

Pärast akvaariumi jalutasime veidike veel North Queensferrys ringi, nautisime mereõhku ja päikest ja lõpuks võtsime suuna autosilla poole, millest meil oli ka kange kavatsus jala üle käia, et jõuda tagasi õigele kaldale.

Insener koos maailma pikkuselt teise konsoolsillaga

Insener koos maailma pikkuselt teise konsoolsillaga

Ülle sillaga

Ülle sillaga

Mere ääres

Mere ääres

Kevad on õhus

Kevad on õhus

See on vist raudteeülema kodu

See on vist raudteeülema kodu

Tore sissesõidutee

Tore sissesõidutee

Idülliline aiake suurepärase vaatega

Idülliline aiake suurepärase vaatega

Jätame hüvasti North Queensferryga

Jätame hüvasti North Queensferryga

Ja seame sammud autosilla poole

Ja seame sammud autosilla poole

Jätnud North Queensferry selja taha, ootas meid ees 2,6km sillaületust. Erinevalt kuulsast punasest raudteesillast, on see autosild palju hilisem, ehitatud alles 1964 (enne seda käis põhiline liiklus üle jõe parvedega). Mõlemal pool autorada kulgevad ka korralikult eraldatud ja laiad kõnni- ja rattateed, mis on teinud silla ületamisest kohalikele meeldiva ajaviite. Taamal oli näha ka uut, järjekorras siis kolmandat silda, mida Forth’i jõe ületamiseks praegu ehitatakse. Liiklus sillal on alati tihe, sest tegu on ühe olulise maanteega, mis ühendab Edinburghi Põhja-Šotimaaga.

2,6 kilomeetriline ületus alaku!

2,6 kilomeetriline ületus alaku!

Kohe silla all oli endale koha leidnud ka mõnus majake

Kohe silla all oli endale koha leidnud ka mõnus majake

Uue silla tugipostid juba valmivad

Uue silla tugipostid juba valmivad

Vaade silla keskpaigast Forth'i jõele (raudteesild jääb selja taha)

Vaade silla keskpaigast Forth’i jõele (raudteesild jääb selja taha)

Taamal paistab South Queensferry ja uue silla algus

Taamal paistab South Queensferry ja uue silla algus

Sild ületatud, olime tagasi Forthi jõe Edinburghi-poolsel kaldal ja ühtlasi ka South Queensferrys. Võtsime taaskord suuna mere poole, kuid tee peal avastasime, et selles linnakeses on ka päris äge vanalinn. Tõtt-öelda oli tegu lihtsalt linna vana peatänavaga, kuid see jooksis paralleelselt kaldaga ning oli täis võluvaid vanu majakesi ja jäätisekohvikuid. Kuigi meie jaoks ei olnud tegu veel jäätiseilmaga (kohalikke see ei häirinud), põikasime sisse ühte kohalikku pubisse, et vahepeal veidi keha kinnitada.

Ehtne Šoti suburbia

Ehtne Šoti suburbia

South Queensferry vana peatänav

South Queensferry vana peatänav

Must maja-valge maja

Must maja-valge maja (ja pubi, kus me lõunatasime)

Isegi väikelinnades armastavad šotlased kahetasandilisi tänavaid

Isegi väikelinnades armastavad šotlased kahetasandilisi tänavaid

Tänaval

Tänaval

Raudteesild nähtuna siitpoolt kallast

Raudteesild nähtuna siitpoolt kallast

Mõlemad sillad lõpuks ühes kaadris! Parempoolse pealt sõitsime rongiga üle, vasakpoolse pealt kondimootori abil

Mõlemad sillad lõpuks ühes kaadris! Parempoolse pealt sõitsime rongiga üle, vasakpoolse ületasime kondimootoriga

Lõpuks oli veel jäänud üle alt mere äärest üles rongijaama ronida

Lõpuks oli veel jäänud alt mere äärest üles rongijaama ronida

Raudteesild kõrgus peade kohal

Raudteesild kõrgus peade kohal

Kuid lõpuks rongijaamas oli selline mõnus tunne, et nüüd on ring peale tehtud

Kuid lõpuks rongijaamas oli selline mõnus tunne, et nüüd on ring peale tehtud

Peagi olimegi raudteejaamas, kus seekord tagasi koju oli vaid umbes 12 minutiline sõit. Kodus vajusime väsinult diivanile, üritades kokku lugeda mitu kilomeetrit olime täna maha kõndinud (olime liiga laisad, et seda välja arvutada, aga seda oli kindlasti väga palju!).

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , | Leave a comment

Blog at WordPress.com.