Uncategorized

Uus-Meremaa päevikud, osa X

Järgmisel päeval oligi käes jätta hüvasti Lõunasaarega. Hakkasime hommikul sõitma Christchurchi poole (u. 230km), peatudes vahepeal ainult selleks, et poest jäätist osta, ja veidi hiljem selleks, et jäätist süüa ja samal ajal vaadata kuidas vanamoodne aurutraktor meist möödub. Kuna pidime oma bussi tagasi andma kindlaks kellaajaks, ei hakanud me enam riskima, et kuskil veel kõrvalepõikeid teha, nii et suundusime otse rendifirma baasi, kust veidi hiljem meid edasi lennujaama toimetati. Kuna meie Christchurch-Auckland lend hilines, jõudsime Aucklandi kesklinna oma hosteli juurde alles südaööks. Ühtlasi oli käes reedepäev, mis tähendab et kogu meie hosteli ümbrus oli väga lärmakas ja täis nädalavahetust tähistavaid inimesi, ning see kõik kostus ära ka meie tuppa.

Teel

Tüüpiline kohalik eramaja

Hüvasti, truu kaaslane!

Hommikul oli meil ees veel üks päev Aucklandis, mille olime jätnud nö. tagavaraks. Tahtsime minna sellisesse kohta nagu Mt Eden, mis tegelikult ei olegi mägi vaid ammu-kustunud vulkaan. Kuna ilm oli täitsa talutav (võrdlemisi soe, ent niiske), mõtlesime et läheme sinna jala ning tee peal tutvume veidi rohkem Aucklandi tänavatega. Mt Edeni otsa saamiseks oli jalgrada, mis keerles ümber mäe kuni jõudis lõpus üles tippu, kus keskel asus suur rohuga kaetud kraater, mis oli kunagi olnud vulkaani suue. Sealt avanes panoraamvaade kogu linnale. Tagasi jalutasime teisi tänavaid mööda, sõime kohalikku valget kala (mis tundus kuidagi palju magusam kui meie põhjapoolkera kalad), ning ülejäänud õhtu tegelesime veel pakkimisega.

Aucklandi park

Aucklandi arhitektuuri

Tänaval

Torn

Majad

Mt Edeni otsas

Mt Edeni otsas, esiplaanil kraater, taustal Aucklandi kesklinn

Järgmine päev ärkasime mõistlikul kellaajal, haarasime oma kotid ja kohvrid kaenlasse, ning suundusime uuesti lennujaama. Ees ootas kaks 11-tunnist lendu, nende vahel veel üks ligi 14-tunnine vahepeatus Bangkokis. Hakkasime Aucklandist lendama 14:10 kohaliku aja järgi ja Bangkokis maandudes näitas kohalik aeg 19:30. Terminali aknast tundus, nagu oleks väljas parasjagu mussoon käimas – tuul ja vihm peksid vastu akent. Ometi olevat sel hetkel väljas olnud ligi 28 kraadi sooja. Olime varem juba otsustanud, et veedame selle vahepeatuse/öö lennujaamas – kui hull see ikka olla saab? Leidsime ühes kõrvalisemas terminali osas mõned pikad pingid, kus me siis vahelduva eduga kumbki kokku umbes 3-3.5 tundi öö jooksul magada saime. Samuti saime ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui meile infolauast teatati, et pardakaardid teiseks lennuks väljastatakse meile alles järgmisel hommikul (sest kahe lennu vaheline aeg oli rohkem kui 12 tundi) – aga kui tahta terminali poodides midagi osta – isegi kui selleks oli pudel vett – oli vaja pardakaart ette näidata. See reegel restoranides/kohvikutes ei kehtinud, nii et sealt siis saime ühel hetkel ka keha kinnitada. Kohaliku aja järgi järgmisel hommikul istusime oma teise lennu peale (Bangkok-London); kuigi olime mõlemad reisimisest ja magamatusest väsinud, ei suutnud me enamiku lennureisist magama jääda. Selleks ajaks kui me lõpuks Londonis maandusime, olime üsna zombie olemusega, ning meid lahutas kodust veel vaid üks kiire, pooleteisttunnine lend Londonist Edinburghi. Ometi ei olnud see mõeldud nii minema. Kuna meie Bangkok-London lend hilines päris korralikult väljaminekul, maandus see ka hilinemisega, nii et me jäimegi oma Ediburghi lennukist maha. Egas midagi, võtsime arvuti lahti sealsamas lennujaamas, leidsime endale järgmiseks päevaks rongipiletid Edinburghi ja broneerisime toa ühes Londoni kesklinna hostelis. Veel oli jäänud sõita metrooga lennujaamast kesklinna (ca 1 tund) ning otsida üles hostel, sisse registreerida, ning võisimegi vajuda voodisse. Pärast sündmustevaest rongisõitu järgmisel päeval, jõudsimegi lõpuks oma Edinburghi koju, ning sellega oli meie reis teisele poole maakera ka lõpule jõudnud.

O ja Ü

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: , | Leave a comment

Uus-Meremaa päevikud, osa IX

Järgmisel päeval pärast meie öist taevavaatlemist magasime lõunani. Ilm oli endiselt ilus ja võrdlemisi selge ning sügiseselt soe. Sügise saabumisest andsid märku ka iga nurga peal punavad pihlakapuud. Sõime hommikust/lõunat ning hiljem jalutasime mööda järvekallast ning tegime ringi Lake Tekapo külale, mis ei olnud lõppkokkuvõttes väga suur. Tee peal nägime järve ääres väikest ‘vana’ kirikut (tegelikult pärines see umbes 19. sajandist, aga Uus-Meremaa ajalugu arvestades on see ilmselt üks vanimaid kirikuid sealkandis) ning ausammast lambakoerale (kuna see piirkond oli ajalooliselt tähtis lammaste kasvatamisel). Nagu ka mujal Lõunasaare ‘turistilõksudes’, oli ka siin kiriku ja koera-kuju ümbrus paksult täis Aasia turiste. Kuna meil oli veel üks päev seal veeta, ei viitsinud me sel päeval midagi rohkemat ette võtta ning puhkasime ülejäänud õhtu niisama.

Tekapo järv

Ehtne Uus-Meremaa lind!

Järve ääres

“Vana” (19. sajandist) kirik

Lambakoera kuju

Lake Tekapo tänav

Kellegi aed

Kolmandal päeval otsustasime lõpuks ette võtta matka Mt Johni mäe tippu, s.t. see sama koht, kus asub observatoorium. Tookord öösel me läksime sinna autoga, mööda käänulist teed, mis lookles mäenõlval edasi-tagasi. Seekord aga suundusime matkarajale, mis algas üsna meie karavanipargi lähedalt, ning mis viis mööda kõrgete okaspuudega kaetud mäekülge üles künka otsa. Umbes 45 minutit hiljem väljusime puude vahelt ning olime lagedal, künklikul platool. Taamal juba paistsid ümara katusega hooned, mis majutasid suuri teleskoope. Nautisime ümbritsevat vaadet ning tegime väikese puhkepausi observatooriumi kohvikus, kus isegi kakaole ja koogile oli valmistatud astronoomia-teemalised kaunistused. Olime umbes samas kohas, kus paar ööd tagasi taevast olime imetlenud, ainult et loomulikult päevavalgel avanes meile hoopis teistsugune vaade. Hiljem tulime sama teed mööda tagasi ning ülejäänud pärastlõuna möödus meil pakkides ja koristades, sest juba järgmisel päeval pidime tagasi Christchurchi sõitma ja oma ratastel koduga hüvasti jätma.

Mäkketõus

Ronime

Vaade ülevalt

Vaade

Tekapo järv ja küla

Observatoorium

Teleskoobid

Vaade

Kohvik

Kohvikus

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , | Leave a comment

Uus-Meremaa päevikud, osa VIII

Järgmise päeva veetsime samuti Mt Cooki varjus, täpsemalt võtsime ette 3 tunnise matka Hookeri orgu. Sinna viis matkarada üle kolme rippsilla, mis ületasid peaaegu lumivalget värvi liustikejõgesid. Tee peal nägime ka nn. Alpi monumenti, mis oli püstitatud inimeste mälestuseks, kes olid hukkunud Mt Cooki otsas ja lähistel. Lõpp-punkt oli Hookeri liustiku järv, kus hulpisid suured jääkamakad sees, taustaks Mt Cooki lumine tipp. Nautisime vaateid, sõime kaasa tehtud võileibu, ning tulime sama teed pidi tagasi. Ülejäänud päeva puhkasime niisama, vaatlesime matkaplatsil kea’sid, kes lendasid mööda autode katuseid ja üritasid midagi söödavat hamba alla leida, ning nautisime ilusat ümbrust.

Alpi monument

Orus

Orus

Orus

Sild

Veel üks sild

Orus

Mt Cook ja Hookeri järv

Hommikul jätsime hüvasti Mt Cookiga, kuigi veel tükk aega saatis ta meid tee peal. Sõitsime tagasi mööda Pukaki järve kallast ja siis suundusime veel ida poole. Hakkasime lähenema Tekapo järvele ja meie viimasele peatuskohale Lõunasaarel, milleks oli Lake Tekapo nimeline küla järve kaldal. Meie ööbimiskoht kolmeks järgnevaks ööks oli karavanipark järve ääres, umbes 1km kaugusel linna keskmest. See nn. keskus oligi tegelikult umbes 500m pikkune teelõik, mis oli ääristatud erinevate poodide ja asutustega. Lake Tekapos on püsielanikke ainult umbes 300 ja seal ringi jalutades tuli kohati tunne, nagu kõnniks mõnes traditsioonilises Eesti suvilarajoonis. Ometi on sellest väiksest külast saanud viimastel aastakümnetel päris populaarne sihtkoht turistide jaoks, mis sest, et lähimad suuremad linnad sealt on ligi 100 km kaugusel (Lake Tekapo asub enam-vähem poole tee peal Christchurchist Queenstowni). Meie üks peamiseid põhjuseid seal peatumiseks oli Mt Johni observatoorium, mis asub künka otsas järve ääres. Lake Tekapo piirkond on rahvusvaheliselt tunnustatud pimeda taeva kaitseala, s.t. et seal on minimaalselt valgusreostust. Isegi külas on kasutusel ainult kollakad tänavalambid (mis tekitavat vähem valgusreostust kui valged lambid), mis on pealt kaetud, et valgus oleks suunatud ainult alla tänavale, mitte taevasse. Pimeda saabudes saab minna künka otsa observatooriumisse tuurile ning kasutada sealseid teleskoope, et vaadata selget tähistaevast. Meie saabumise päeval oli taevas küll sinine, aga kohati liikusid ringi ka mõned valged pilved. Kohalik ilmaennustus oli lubanud selleks (ja järgnevateks öödeks) pilvist taevast, kuid meil oli seda raske uskuda, arvestades et selle sama ennustuse järgi olevat pidanud ka päeval olema 90% pilvine (mida ilmselgelt ei olnud). Nii et broneerisimegi selleks samaks õhtuks ekskursiooni ja jäime pöidlaid hoides ööd ootama. Tuur algas alles südaööl, enne mida tuli kohalik buss meile karavaniparki vastu ja viis meid tuuri kontorisse, mis asus keskuses. Seal anti kõigile suured, paksud joped, mis giidi sõnutsi olevat olnud varasemalt kasutusel Antarktika baasides. Jopest oli tõesti kasu, sest mäe otsas, kuhu meid väikese bussiga 20minutiga kohale toimetati, oli tõesti külm – mäetipp asub umbes 1300m kõrgusel merepinnast (kuigi külast on see ainult umbes 300m kõrgemal). Tuuris oli meid kokku 7 inimest ning see viidi enamasti läbi õues, pilkases pimedas, et mitte teleskoopide ümber olevat taevast valgusega reostuda. Üsna pea aga harjusid silmad pimedusega ning nägime hästi nii ümbritsevat kui ka pea kohal olevat tähistaevast. Tuur kestis kokku umbes poolteist tundi, mille jooksul saime vaadata erineva suurusega teleskoopidest tähekogusid ja planeete (Jupiteri ja Saturni). Vahepeal pakuti kõigile ka sooja kakaod ning kohalik fotograaf tegi grupist Linnutee taustal pildi. Proovisime küll ka enda fotokaga seda fantastilist taevast jäädvustada, aga meie oma ei olnud ilmselt piisavalt hea, sest midagi peale pimeduse peale ei jäänud. Lisaks Linnuteele räägiti ka meile, kuidas Lõunaristi (lõunapoolkera eredaim tähtkuju) järgi lõunapoolust kindlaks määrata, näidati Suurt ja Väikest Magalhaesi Pilve (meie galaktika satelliit-galaktikad) ja jutustati laiemalt erinevatest asjadest, mida seal observatooriumis uuritakse. Kui me öösel kell 3 lõpuks tagasi oma autos teki alla ronisime, keerlesid endiselt peas vaated täiesti selgele tähistaevale (nii palju siis ilmaennustusest) kogu selle ilus ja võimsuses.

Väga sinine Pukaki järv

Hüvasti Mt Cook!

Ja tere Tekapo järv!

Karavanipark Lake Tekapos

Grupifoto observatooriumi tuurilt

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Uus-Meremaa päevikud, osa VII

Meil oli veel üks (poolik) päev Queenstownis ning otsustasime selle veeta vaadates ringi veel mõnedes Sõrmuste Isanda triloogia võttepaikades, kuna Queenstowni ümbruses filmiti seda päris pikalt. Läksime “Sõrmuste Isanda safarile”, mis pidi viima huvilisi väikeste gruppide kaupa džiipidega ümbritsevat maastikku (ja võttepaiku) avastama. Meie grupis olid mõned, kes viimasel hetkel tühistasid, seega oli terve auto ja giid täiesti meie päralt. Sõitsime Queenstownist mööda Wakatipu järve kallast pidi edasi põhja poole, Glenorchy külakesse, ja sealt veel edasi sellisesse väikesesse kohta, mille nimi oli Paradise. Ilus oli seal tõesti, kuigi ilm oli vahepeal jälle pilviseks näinud ning paljud mäetipud varjanud. Kuulsime huvitavaid fakte Sõrmuste Isanda filmide tegemisest ning isegi meie giid oli peaaegu filmis taustanäitlejana kaasa teinud (ühena Rohani ratsanikest). Kuna meile mõlemale need filmid ka väga meeldivad, oli täitsa põnev oma silmaga tunnistada, et näed, ongi täpselt samasugused mäed või täpselt samasugune lagendik, nagu seal stseenis oli. Tagasiteel tegime veel mõned peatused, kaasa arvatud Glenorchy küla vanas sadamas Wakatipu järve kaldal, mis veel umbes 50 aastat tagasi oli küla ainus ühendustee ülejäänud Lõunasaarega (autotee Queenstownist Glenorchysse valmis alles 1960ndatel – kuni selle ajani käis igasugune transport mööda järve aurulaevadega).

Wakatipu ja Queenstown

Wakatipu järve ääres, giid tegi pilti

Teel

Kuskil Glenorchy lähistel, taustal Isengardi võtteplats

Glenorchy paadikuur

Vaade Wakatipu järvele Glenorchyst

Vaade

Veel üks võtteplats (siin olid olivantsid)

Meie tuuriauto

Lõunaks olime Queenstownis tagasi ning sõime järve ääres istudes kohalikku fish’n’chipsi. Kuna Uus-Meremaa oli algselt Suurbritannia koloonia, pole ka ime, et paljud brittide lemmiktoidud, nagu fish ja chips, on siin nii populaarsed. Samuti nägime eriti Queenstowni ümbruses väga palju šotipäraseid kohanimesid, mis olevat tingitud suurest hulgast šotlastest, kes 19. sajandil kullapalaviku ajal Lõunasaarele tulid. Pärastlõunal asusime teele ida suunas, peatudes vahepeal muuhulgas ühe kõrgete kallastega jõe ääres, mille silla pealt tehti benjihüppeid. Üsna pea hakkas ka maastik muutuma ning varsti ümbritsesid meid igalt poolt kollakas-pruunid, lagedad, ümarad künkad. Õhtul peatusime Omarama linna lähedal paikneval telkimisplatsil. Sisuliselt oli tegu lihtsalt suure platsiga maantee kõrval, lisaks oli seal üks kuivkäimla ning vett võis käia hankimas kohalikust jõest. Ümberringi ei olnud eriti midagi vaatamisväärset, sest siinne Lõunasaare osa on väga hõredalt asustatud. See-eest nägime tol õhtul esmakordselt imeilusat ja selget tähistaevast, Linnutee eredalt üle taeva jooksmas. Sarnane vaatepilt ootas meid ees ka järgnevatel öödel, mis me veetsime samas Lõunasaare piirkonnas.

Queenstowni sadama piirkonnas

Queenstown

Jõgi ja benjihüppe sild

Benjihüppajad sillal (pilti suurendades on ühte neist ka näha õhus)

Sama jõgi, teine sild

Sama jõgi, teine koht

Šokolaadimäed

Teel

Ööbimisplats

Hommikul jätkasime teed Mt Cooki küla suunas. Sinna viib pikk looklev tee mööda Pukaki järve kallast ning see asub taaskord vanas liustikuorus. Juba kaugelt hakkas silmapiiril paistma valge mütsiga Mt Cook (maori-keelse nimega Aoraki, mis tähendab pilvetorkajat), Uus-Meremaa kõrgeim mäetipp (u. 3700m). Mt Cooki küla ise on väikene, koosnedes enamjaolt majutusasutustest, infokeskusest ja paarist toidukohast. Meie matkaplats asus külast veel 2km edasi mägede suunas ning see oli kõige suurem ja kõige populaarsem ööbimispaik, kus siiani olime peatunud. Lugesime varem internetist, et kuna see matkaplats on oma ainulaadse asukoha ja vaate poolest üks Lõunasaare popimaid, läheb see alati õhtuks väga autosid täis. Kui me umbes lõuna paiku kohale jõudsime, oli vast pool platsi tühi, nii et saime endale valida meelepärase asukoha, kuid päeva edenedes ja õhtu saabudes oli ümberringi juba ligi 100 autot. Pärast sisseseadmist võtsime ette jalutuskäigu matkaplatsilt külasse ja siis tagasi (olles vahepeal külas ostnud päikselise päeva tarbeks jäätist). Matkaplatsi ümber oli veel paar jalgrada, mis viis mägedele lähemale. Sel päeval läksime ühte vaatepunkti, kus nägi Muelleri liustiku järve (liustik ise jäi mägede vahele ja meie vaateväljast välja). Matkaplatsi ümber oli ka palju keasid ringi lendamas, samuti mingitsorti pardid (kelle kohalik nimi oli putakitaki) ning kümnete viisi väga julgeid jäneseid.

Pukaki järv ja Aoraki/Mt Cook

Jõuame lähemale

Matkaplats

Teel külasse

Teel

Külas

Tagasiteel külast

Teel vaateplatsini

Muelleri liustikujärv

Pardid

Jänes

Veel üks jänes

Õhtul

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Uus-Meremaa päevikud, osa VI

Järgmisel päeval sõitsime põhjapoole Queenstowni, ehk tagasi mägede vahele. Sinna jõudmiseks sõitsime pikalt mööda Wakatipu järve kallast. Sarnaselt paljudele teistele Lõunasaare järvedele, on ka Wakatipu tekkinud liustiku poolt tahutud oru sisse. Mõlemalt poolelt ümbritsesid järve kõrged mäed. Peagi hakkas kaugusest paistma Queenstowni linn, mis on paljuski rajatud järve kallastele ja ümbritsevatele mäenõlvadele. Linn oli ilus, iga maja oma nägu, ning paksult rahvast täis. Kindlasti kõrghooajal (s.t. Uus-Meremaa suvel, meie talvel) on seal veel rohkem inimesi. Queenstowni peetakse Uus-Meremaa seikluspealinnaks ja see olevat ka adrenaliinisõltlaste paradiis, sest iga nurga peal reklaamitakse langevarjuhüppeid, benjihüppeid, purilendamist ja muid vee- ja maapealseid põnevaid tegevusi. Igal suvalisel ajahetkel taevasse vaadates võis seal näha mõnda langevarju liuglemas. Meie peatuspaik oli seekord üsna kesklinna sees, ühel nõlvadest paiknevas suures karavanipargis, kus oli ilus vaade linnale ja mägedele. Seal samas lähedal oli ka tõstuklift, mis viis väikeste kabiinidega inimesi üles mäe otsa ligi 450m kõrgemale. Sealt avanes võimas vaade Queenstownile, Wakatipu järvele ja kõigele muule ümbritsevale. Alla otsustasime tulla jala mööda mäenõlva. Õhtul puhkasime niisama.

Wakatipu järv

Wakatipu järv ja Queenstown

Vaade Queenstownile karavanipargist

Karavaniplatsil, taamal mäe otsas vaateplatvorm

Motell/kämping/külalistetoad

Tõstuk mäe otsa

Tõstukiga üles

Sealt tehti benjihüppeid

Vaade ülevalt

Vaade Queenstownile ja järvele, all paremal võib silmata meie karavaniplatsi

Ülle mäe otsas

Oliver teel mäest alla

Hommikul oli varajane äratus (5:55), sest juba kell 7 pidi Queenstownist startima bussiekskursioon, mis viis meid Lõunasaare edelarannikul paiknevat Milford Soundi fjordi avastama. Olime algselt plaaninud selle teekonna ette võtta omaenda transpordiga, kuid kuna fjord asub muust tsivilisatsioonist niivõrd eraldatud asukohas ning isegi Queenstownist oleks sinna ja tagasi sõitmine võtnud kokku 8 tundi, otsustasime et bussiekskursioon on ilmselt kõige mugavam valik. Sõit sinna kestis meil kokku ligi 5 tundi, seda siis koos tee peal olevate peatustega. Bussiaknast nägime ka arvukalt hirve ja alpaka kasvandusi, lisaks veel tuhandetele lammastele. Umbes poole tee peal hakkas ümbritsev loodus muutuma, lagedate ja laugete mäenõlvade asemel ilmusid kõrged, pea horisontaalsete seintega kaljud, mis olid üleni kaetud rohelise metsakattega (vihmametsad), iga natukese aja tagant kaljuseinast mõni veejuga välja purskamas – olime jõudnud Fjordlandi (Fjordide maa) rahvusparki. Siinne piirkond on üks Uus-Meremaa niiskemaid, kus sademete hulka ei mõõdeta mitte millimeetrites vaid meetrites. Sõitsime mööda kitsast ja käänulist teed, mida giidi sõnutsi ehitati ligi 20 aastat ja mis valmis alles 1960ndatel – enne seda pääses fjordi vaatama ainult kas jalgsi matkates või mere kaudu (lähimast linnast on see umbes 120 km kaugusel). Ühel hetkel sõitsime ka läbi 1.2 km pikkusest tunnelist, mille rajamiseks kasutati ligi 100kg lõhkeainet iga 25cm tee jaoks.

Teel Milford Soundi

Alpakad

Teel

Teel

Teel

Teel

Teel

Teel

Teel

Ootame tunneli juures, et vastassuuna autod läbi tuleksid

Tunneli juures

Tunneli juures

Tunnelist läbi

Kosk tee peal

Lõpuks olime jõudnud vihmametsadega ääristatud kanjonisse, kust peagi hakkaski paistma meri. Sarnaselt Skandinaavia fjordidele on ka Milford Sound uuristatud iidsete liustike poolt. Tee lõpus oli väike sadam, kus paiknes hulgaliselt turismibusse. Samuti on seal üks matkajatele mõeldud hostel, aga ega väga rohkem seal asustust ei olnudki – isegi elektrit saavad nad generaatorist, sest see on lihtsam kui hakata sinna kohapeale elektriliine vedama. Edasi läksime oma kruiisilaeva peale, mis oli 3-tekiline ja umbes tiiburlaeva suurune. Paadikruiis kestis umbes poolteist tundi, mille jooksul me seilasime umbes 15km fjordi suudme juurde, kus see ühineb Tasmani merega, ja siis tulime sama teed pidi tagasi. Tee peal nägime ühe kaljunuki otsas väikest hülgede kolooniat ning samuti ka üht võimast 150km kõrgust koske. Meie kruiis lõppes pärastlõunal ning järgnevad 4 tundi loksusime sama teed pidi bussiga tagasi Queenstowni.

Milford Sound, taamal Mitre Peak

Fjord

Fjord

Fjord

Fjord

Fjord

Hülged

Hüljes

Ülle ja fjord

Kosk

Kosk

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Uus-Meremaa päevikud, osa V

Hommikul ärkasime üle pika aja esimest korda sinise taeva all. Päike oli välja tulnud! Jalutasime mööda Wanaka järve kallast, nautisime mõnusat ilma, lõunaks sõime jäätist. Õhtul läksime keskusesse, sõime pitsat, ning jalutasime tagasi karavaniparki. Sel õhtul oli selge taevas ning esimest korda lõunapoolkeral nägime ka tähti. Muidu tähine taevas nagu ikka, ainult et Orion oli tagurpidi, Põhjanaela ei olnud kuskil, ning Lõunarist oli selgelt nähtav.

Teel Wanaka järve juurde

Viinamarjaistandused

Wanaka järv

Vaade Wanaka linnale taamal

Järv

Järv

Vaade kaugetele mägedele

Wanaka järve ääres

Veel üks vaade

Järvekallas

Wanaka eramud

Wanaka järv nähtuna linnast

Õhtu karavanipargis

Järgmisel päeval võtsime ette pika tee lõunasse, täpsemalt suundusime Lõunasaare alumises otsas olevasse Invercargilli linna. Kolm ja pool tundi sõitsime mööda käänulist maanteed, vahepeal läbisime mingit sorti puuvilja-oru, sest tee peal olid igalpool puuvilja istandused ning ühes kohas isegi hiiglaslik kuju, mis koosnes pirnist, õunast ja mingit sorti virsikulisest. Tee ääres olid iga natukese aja tagant sildid, mis pakkusid müügiks värskeid õunu, pirne, ploome, nektariine, virsikuid, isegi siidrit. Peatusime ka ühes taolises kohas ning ostsime karbitäie värskeid nektariine ja värskeid ploome. Samuti oli Wanaka-Invercargilli teel näha arvukalt lambakarjasid, neid pidi seal olema küll tuhandeid ja tuhandeid. Nägime isegi üht alpaka karja, keda kasvatakse siin villa jaoks. Enamik teest oli mägine, aga ühel hetkel jõudsime tasandikule, mis oli omakorda nii lapik kui üldse lapik olla saab (kuigi taamal silmapiiril on alati kuskil mäed paistmas).

Teel Invercargilli

Puuvilja-kuju

Väikelinn tee peal

Teel

Teel

Teel

Lambad

Nüüd olime Invercargillis. Meie peamine sihtmärk oli Maailma Kiireim Indian, ehk Invercargillis elanud Burt Munro mootorratas, millega ta omal ajal Bonneville soolajärvel kiirusrekordeid püstitas (ja tuntud samanimelisest filmist). See oli välja pandud kohalikus tööriistapoes ilma piletit küsimata, koos suure hulga muu vanatehnikaga. Poes oli ka paras portsjon mootorrattureid, kes olid sinna sama asja vaatama tulnud ja järgnevatel päevadel nägime tosinate kaupa kroomist säravaid kruisereid igal pool ringi sõitmas. Pärast seda suundusime kohalikku transpordi muuseumisse, kus oli veel suurem kollektsioon uunikume – sõiduautosid, veoautosid ja traktoreid. Õhtuks läksime linna lähistele laagriplatsile, kus seekord olime vahelduseks üürinud väikese majakese (sisuliselt ühe toa).

Indian (kiire)

Vanatehnika

Vanatehnika

Transpordi muuseum

Suur punane auto

Transpordi muuseum

Transpordi muuseum

Pisike maja

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Uus-Meremaa päevikud, osa IV

Järgmisel hommikul olid pilved tõusnud, kuid ilm oli endiselt hall. Sõitsime lähedalasuva Mathesoni järve juurde, mis pidavat olema Uus-Meremaa kõige pildistatuim järv. Jalutasime ümber järve ning pidime tõdema, et vaade oli tõesti suurepärane. Selge ilmaga pidavat näha olema Lõuna Alpide ja Mt Cooki lumised tipud, kuid need olid endiselt sel hetkel veel pilvedega kaetud. Edasi suundusime Foxi liustiku juurde, kuhu viis maanteelt paari kilomeetrine teelõik. Ühel hetkel oli tee kõrval silt, et aastal 1800-millegagi ulatus liustik siia punktini. Hiljem nägime teel veel paari sarnast silti, kus aasta-arvud aina kasvasid. Liustik on siin juba mitusada aastat vaikselt taganenud (tegelikult ilmselt juba viimase Jääaja lõpust, kuigi vahepeal ei ole siin olnud inimesi, kes oleks seda ise pealt näinud), kuid viimastel aastatel on see kliima soojenemise tõttu toimunud eriti suurel kiirusel, nii et täitsa liustiku servani enam inimesi ei lastagi, sest kardetakse varinguid. Liustik on endast maha jätnud sügava, kõrgete kaljuseintega oru, kuid jää sulades ei hoia miski enam kaljuseinasid kinni, nii et need hakkavad varisema. Liustiku pikkuseks öeldi olevat 12 km, meil õnnestus näha selle nö lõpuserva. Tee peal silmasime lõpuks ka üht Uus-Meremaale ainulaadset mägipapagoid – kea’d. Mitmetes telkimisplatsides olid väljas sildid, mis hoiatasid mitte jätta toitu ja muud kraami lahtiselt ilma järelevalveta, sest kead pidavat tulema ja need ära sööma. Siiani ei olnud me ühtegi neist veel näinud, aga siin ta oli, kogu oma hiilguses. Piltidelt ei ole seda küll näha, aga lendu tõustes on keal oranžikad tiivaalused.

Hommikul karavanipargis

Veidi unine Ülle teel Mathesoni järve juurde

Järve jalgrada

Mathesoni järv kuulsa vaatega Lõuna Alpidele

Vaade

Fox’i liustiku org

Liustik paistab

Liustikuorus

Rühime ülespoole

Vaade tagasi liustiku uuristatud orule

Liustiku infotahvel

Foxi liustiku serv. Talvisel ajal on liustik ilusam ja lumisem

Kea

Liustikujõgi

Tagasiteel mattus terve liustikuorg udusse ja pilvedesse

Edasi jätkasime sõitu mööda läänerannikut lõunasse, tegime ühel kaljuäärel lõunapeatuse, ning peagi keerasime tagasi sisemaale, et teist korda Lõuna Alpid ületada, seekord läbi Haast’i kuru. Ööbimispaik oli meil sel õhtuks välja valitud Haasti kuru keskel, väike matkaplats maantee ääres, kus olid olemas wc-d ja kraan külma veega. Muidu oli plats tore ja ilusa asukohaga, aga sel õhtul plätudega väljas käies saime esimest korda tõsisemalt tunda liivakärbeste hammustuste mõju. Oliveril läks kohe nii õnnetult, et ta sai kahe jalalaba peale kokku ligi 40 hammustust, mis tekitasid põrgulikku sügelust isegi veel nädal aega hiljem. Samuti olime selleks hetkeks jõudnud punkti, kus tundsime, et olime vist lõpuks reisiväsimusest ja ajavahest toibunud, sest suutsime ilma probleemideta õhtuti kella 11ni üleval püsida ja hommikul kell 8 tõustes oli tunne, et tahaks täitsa veel magada. Hommikusöök tarbitud, jätkasime sõitu läbi mägede ida suunas. Teel peatusime sellises kohas nagu Blue Pools (Sinised basseinid), kus pidavat olema üks türkiissinist värvi jõgi, aga nagu meie eelnevad päevad läänerannikul, oli ka siis väljas endiselt üsna pilvine, nii et meie jaoks ei tundunud see jõgi küll olevat nii ebamaiselt sinist värvi kui lubati. Jah, kindlasti sinisem kui mõni suvaline Eesti veekogu, kuid samasuguseid siniseid jõgesid olime ka juba varem Lõunasaarel näinud.

Teel

Kõrged puud

Läänerannik

Veel rannikut

Mägede vahel

Matkaplats Haasti Kurus

Blue Pools

Sinine vesi

Sinine jõgi

Kivine kallas

Lõpuks mägede vahelt väljas, jätkasime teed mööda kahe järve kallast, ühel pool meist oli Wanaka järv ja teisel pool Hawea järv. Peatusime põgusalt esimese kallastel, hiljem tegime veel ühe peatuse järve ääres, aga seekord vastu oma tahtmist – tee oli suletud. Tuli välja, et parasjagu oli käimas varing. Suured kivilahmakad, rusikasuurusest padjasuurusteni, pudenesid rabinal mööda mäekülge alla autoteele, mõned veeresid hooga üle selle ja põrkusid teisel pool olevalt turvapiirdelt tagasi. Stop-märgiga teetöölised peatasid autod ja ajasid omavahel raadio teel mingit juttu, suur laadur ootas ja siis ühel hetkel otsustas varisenud kuhja hõlmaga tee äärde ajada. Jäi mulje, et varing oli inimtekkeline, s.t. tee ääres olid märgid väljas ja midagi seal arutati enne kui teed puhastama ja meid läbi laskma hakati. Kui ei olnud, siis igatahes suutsime tabamusi vältida. Tee peal nägime ka lisaks tavalistele lamba- ja lehmakarjadele ka hirvekarjasid. Hirved toodi kunagi Uus-Meremaale Eurooplaste poolt, aga kuna siin ei ole looduslikke kiskjaid, kasvasid hirvepopulatsioonid nii suureks, et hakkasid kohalikule loodusele negatiivset mõju avaldama. Alguses neid lihtsalt kütiti, et proovida nende numbreid kontrolli all hoida, kuid üsna pea hakati neid spetsiaalselt pidama hirveliha jaoks. Lõpuks jõudsimegi kohale idüllilisse Wanaka väikelinna, mis asub samanimelise järve kaldal. Sõime lõunat järve ääres ja täiendasime oma toiduvarusid kohalikus supermarketis, enne kui suundusime oma ööbimispaika, mis asus umbes 1-2km kaugusel linna keskusest. Sinna jäime järgnevaks kaheks ööks.

Kivivaring Wanaka järve ääres

Wanaka järv

Wanaka järv

Hawea järv

Hawea järv

Hirvekarjad

Wanaka karavanipark

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Uus-Meremaa päevikud, osa III

Sel õhtul pärast Kääbikla tuuri jätsime oma kesklinna hosteliga hüvasti ning suundusime hoopis ühte lennujaama lähedal asuvasse hotelli, kust oleks järgneval hommikul lihtsam (ja kiirem) minna varajasele lennule Lõunasaarele. Pärast hosteli tillukest, askeetlikku ja lärmakat toakest oli privaatse vannitoa ja mugava voodiga hotellituba meeldiv vaheldus. Seda nautida me väga ei saanud, sest lennu/ajavaheväsimus oli ikka veel alles, nii et vajusime üsna varsti pärast saabumist magama. Hommikul oli äratus kell 6 (mis ei valmistanud meile probleme) ning umbes kella 11ks olimegi maandunud Lõunasaare suurimas linnas – Christchurchis. Siit edasi oli meil plaanitud rentida matkabuss, millega siis järgmised kaks nädalat ümber Lõunasaare sõita. Buss oli pigem vanemapoolne ja esialgsel vaatlusel tundus, et paljud asjad on seal veidi ligadi-logadi, aga etteruttavalt võib öelda, et tegelikult pidas väga hästi vastu, kordagi meile probleeme ei tekitanud ja kõik töötas nii nagu oli ette nähtud. Paberimajandus korda aetud ja väike poeretk toiduvarude ostmiseks sooritatud, asusimegi oma bussiga teele. Kuna rendifirma baas oli üsna lennujaama lähedal ning olime kuulnud, et Uus-Meremaa linnad ei ole iseenesest mingid vaatamisväärsused, otsustasime, et ei hakka aega kulutama Christchurchi sisse sõitmisele, vaid võtsime kohe suuna mägede peale.

Aucklandi hosteli tuba

Lennujaama hotellis

Auckland-Christchurch lennu peal

Meie kodu järgnevaks kaheks nädalaks

Bussi sisemus, diivaninurk muutus ööseks voodiks, bussi tagaosas oli väike kööginurk

Meie marsruut viis meid kõigepealt Christchurchist otse läände, üle Lõuna Alpide mäeaheliku, mis jookseb põhja-lõuna suunaliselt läbi terve Lõunasaare. Seal piirkonnas on üksainus tee, mööda mida üle mägede idarannikult läänerannikule pääseb, ja see jookseb läbi Arthuri Kuru (Arthur’s Pass). Sõit läbi mägede oli väga põnev, iga järgmise kurvi tagant vaatas vastu uus vaade, kuigi meie vana buss nägi kohati kõvasti vaeva, et mõnedest nõlvadest üles ronida (gaas põhjas, 35km/h kiirusega). Aeglane tempo meid ei häirinud, sest oligi aega, et ümbrust nautida, kuid müratase bussi sees oli rohkem segavam asjaolu. Kuna bussi mootor asus kohe esiistmete all, pidime kabiinis üksteisega rääkimiseks kõvasti häält tõstma, samuti olid bussi tagaosas kööginurgas metallist restid, mis vastu metallist pliiti koguaeg lärmasid (need õnnestus meil hiljem ajutiselt eemaldada ja sõidu ajaks ära pakkida). Nagu ka Suurbritannias on Uus-Meremaal vasakpoolne liiklus, kuigi nad kasutavad miilide asemel kilomeetreid. Pea kõik teed väljaspool suurlinnasid – isegi riigi peamised maanteed – on üherajalised. Samas, Lõunasaar ise on võrdlemisi hõredalt asustatud – olles pindalalt rohkem kui kolm korda suurem kui Eesti, elab seal kokku vaid umbes 1 miljon inimest.

Mäed paistavad

Tasandikul enne mägesid oli palju väikelinnasid, mis näisid koosnevatki vaid ühest peatänavast

Jõuame lähemale

Arthur’s Pass

Teel

Teel

Teel

Teel

Teel

Pärastlõunal jõudsime täpselt mäeaheliku keskel olevasse väikesesse Arthur’s Passi nimelisse külakesse, kus me ööbisime selleks ettenähtud matkaplatsil. See oli tegelikult lihtsalt üks veidi eraldatud plats külas, kus oli ka majake wc-de ja kraanidega. Majakese juures oli ka väike kast, kuhu pidi panema ööbimistasu (umbes 7 eurot) koos oma infoga. Seejärel jalutasime natuke mööda küla ringi (mis nagu eelnevalt märgitud, oli lihtsalt kogum majasid teine teisel pool maanteed) ning ühe lähedalasuva kose juurde ja tagasi. Selle aja peale hakkas juba pimedaks minema, nii et proovisime järgi oma autoköögi, sõime õhtust, ja vajusime magama.

Arthur’s Pass

Matkaplats

Devil’s Punchbowl kosk

Vaade

Teel kose juurde

Kosk

Vaade kose juurest

Kohalik postkontor

Järgmisel päeval jätkamise teed läbi Arthuri Kuru lääneranniku suunas. Varsti nägimegi merd – Tasmani merd, kui täpne olla. Seejärel võtsime suuna lõunasse ja hakkasime mööda rannikut alla sõitma. Lõunasaare läänerannik on palju vihmasem ja niiskem piirkond kui ülejäänud saar ning see peegeldus ka mäenõlvades, mis kõik olid paksult kaetud rohelise metsaga kuni kõrgete pilve sees istuvate tippudeni välja. Siinses “vihmametsa” piirkonnas on ka palju liivakärbseid, mis on põdrakärbse sarnased putukad, kes hammustades jätavad kohutavalt sügeleva punni nahale (seda kogesime veidi hiljem enda nahal). Lõuna paiku jõudsime Hokitika nimelisse linnakesse mere ääres ning tegime vahepeal ka kõrvalpõike lähedalasuvasse Hokitika Gorge’i, kus pidavat nägema kõige helesinisemat veekogu. Kahjuks oli sel hetkel taevas väga hall ja pilvine (vesi pidi kõige sinisem olema just siis, kui sinine taevas sealt peegeldub), aga ilus koht oli sellegipoolest. Hiljem sõime Hokitikas lõunat ja jalutasime veidi mere ääres, kus liiv oli väga tume ja kivine, ning väga palju ajupuitu.

Arthur’s Pass

Vihmametsad Hokitika Gorge’i juures

Jalgrada

Sild

Kummalised puud

Hokitika Gorge

Hokitika Gorge

Hokitika Gorge

Hokitika Gorge

Hokitika linnas

Hokitika

Hokitika rand

Hokitika rannas

Pärastlõunal jätkasime sõitu mööda rannikut. Terve päeva oli vahelduva eduga vihma sadanud, ning kuigi me teadsime, et hakkame lähenema Lõunasaare kõrgeimate mäetippudeni, olid meie pettumuseks mäed koguaeg paksu pilveteki all. Viimane kurviline teejupp mööda mäenõlva veel – ja olimegi jõudnud nö. Liustikemaale. Seal asuvad üksteisele väga lähedal kaks liustikku – Franz Josephi liustik ja Fox’i liustik – mis mõlemad saavad alguse Uus-Meremaa kõrgeima mäe (Mt Cook) juurest. Meil oli plaanis minna tutvuma just Foxi liustikuga, mis pidi olema turistide hulgas vähem populaarsem (s.t. vähem inimesi) ja mille algusots pidi olema ka lähemal (s.t. vähem mäe otsa ronimist enne kui liustik nähtavale ilmub). Olime ka mõelnud võimaluse korral minna sellisele tuurile, kus helikopteriga viiakse sind otse liustiku peale ja seal siis ringi vaadanud, kuid ilmaolude ja paksu pilvekatte tõttu jäi see ära. Ööbimispaik oli meil Fox Glacier’i nimelises külakeseks karavanipargis. Seal pidi küll veidi rohkem maksma, kui eelneval matkaplatsil, aga see eest saime oma bussi elektrivoolu lülitada, saime käia korralikult sooja duši all ning ka internetiühendust. Pilvede tõttu me ilmselt ei aimanudki, millised võimsad mäetipud meid sel ööl ümbritsesid.

Šokolaadikarva lehm

Liustikujõgi

Mäed

Käänulised teed

Mäed ja pilved

Fox Glacieri karavanipark, taamal pilvede sees on mäed

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Uus-Meremaa päevikud, osa II

Järgmisel päeval ärkasime varakult (täpsemalt öelda ärkasime juba kell 5 hommikul, aga vedelesime veel paar tundi unetult voodis enne kui päriselt tõusime) ja võtsime suuna sadama poole. Plaanis oli külastada üht Aucklandi lahe saart, Waiheket (loe: Wahiki). Waiheke on üks populaarsemaid Uus-Meremaa saari, seal on aastaringi mõnus sub-troopiline kliima, veini-istandused, rannad – ühesõnaga tõeline paradiis. Turistihooajal paisuvat saare elanikkond 9000-lt 50 000-ni. Ometi kui me pärast pooletunnist praamisõitu saarele jõudsime, ei meenutanud miski seal paradiisi. Terve laevasõidu oli väljas vaikselt vihma sadanud, aga Waihekele jõudes oli see muutunud parajaks tormiks – tuul oli nii tugev, et vihm näis langevat horisontaalselt. Samuti tegi tuul väljasolemise väljakannatamatult külmaks. Kuna plaan läbi saare jalutada ei tulnud tol hetkel kõne allagi, ostsime piletid nö. tuuribussile, mis pidi tegema ringi ümber saare, peatudes erinevates kohtades, kus soovi korral maha saab minna. Kuna kell oli veel varajane, siis enamik kohti saare peal ei olnud niigi veel avatud, seega otsustasime, et sõidame bussiga senikaua ringi kuni kas vihm järele jääb (nagu ilmateade oli justkui nagu lubanud) või asutused avatakse. Buss oli soe ja mugav (ja mis veelgi tähtsam – kuiv) ning kogu teekonna vältel rääkis kohalik giid huvitavaid fakte saarest. Jõudsime teha ringi enamikule saarest, nägime (läbi vihma) väikseid asulaid, kiviseid randasid, vihmametsasid meenutavat taimestikku ja hulgaliselt viinamarja istandusi. Saarel on isegi olemas koht, mille nimi on Veini org, kus olevat keskmiselt rohkem päikest kui kuskil mujal (ja ausõna, läbi selle oru sõites tundus tõesti nagu vihm oleks vaiksemaks jäänud). Terve Waiheke saare peale on kokku ligi 50 veiniistandust. Kuna saar ise ei ole väga suur (92 km2), on ka istandused võrdlemisi väikesed, aga igaühe juures on eraldi ruumid, kus turistid saavad veini degusteerida, ja selle arvelt teenitakse päris korralikult tulu. Osad Waiheke veiniistanduste omanikud on sellega nii rikkaks saanud, et on isegi pensionile minnes oma istandused tasuta ära andnud. Samuti saime giidilt teada, et Waiheke saare kinnisvara on üks kallimaid terves riigis.

Auckland praami pealt

Vihmane Waiheke

Vihmane rand

Vihmane viinamarjapõld

Kui buss oli peaaegu oma ringi täis teinud ja teel tagasi sadamasse, tundus vihm lõpuks järele andvat, seega hüppasime maha ühe järjekordse veiniistanduse juures. Kuna selle aja peale olid meil kõhud ka juba tühjaks läinud, otsustasime Mudbricki nimelises istanduses/restoranis keha kinnitada ja sealjuures ka kohalikku veini maitsta. Restoran asus künka peal, imelise vaatega Waiheke saarele ja taamal üle lahe ka Aucklandi siluetile. Toit oli ka erakordselt hea ning Uus-Meremaa vein istus meie keelele ja kõhule hästi.

Tee Mudbricki veiniistandusse, taamal Auckland

Vaade restoranist

Veel vaadet

Restoran

Mudbricki viinamarjad

Pärast kosutavat kehakinnitust otsustasime, et ilm on piisavalt hea, et edasi jalgsi rännata. Leidsime kaardil ühe jalgraja, mis viis istanduse juurest alla ühte Waiheke väikestest küladest, ning võtsimegi selle suuna ette. Tee peal läksime läbi Uus-Meremaa “vihmametsa”, kus putukad siristasid nii valjusti, et enda mõtteidki oli raske kuulda. Lõpuks jõudsime välja mere äärde ja sealt ka külasse. Juba enne bussiga mööda saart ringi sõites panime tähele, et mitte ühtegi inimest ei olnud näha tänaval või aedades. Tol hetkel arvasime, et küllap on see vihmast, aga ka nüüd, kui vihma enam ei sadanud, olid tänavad täiesti inimtühjad. Ühel hetkel sõitis meist auto mööda ning hingasime kergendusega, sest vahepeal oli meile juba hakanud tunduma, et oleme seal ainsad inimesed. Vaikselt aga hakkas ka taevas selginema ja päike piiluma, ning siis nägime juba rohkem inimesi. Küllap oli selline vihm ja tuul kohalike jaoks nii halb ilm, et keegi isegi ei mõtle majast väljamineku peale. Samuti panime tähele, kui palju autosid seal oli – tundus, et kohalikud väga jala ei käi ja igale poole minnakse autodega (kuigi vahemaad “külade” vahel on vaid paar kilomeetrit).

Vihmametsas

Metsas

Peaaegu metsast väljas

Vaade saarele

Tsivilisatsioon paistab!

Rannas

Jalutasime lõunaranniku juurest põhjaranniku juurde (seal kohas oli saare laius kõigest umbes 1km) ning seal veidi mööda kallast edasi-tagasi. Ilm vaheldus tuulise ja pilvise ning vähem-tuulise ja veidi-päikselise vahel. Kell hakkas 5le lähenema ja tahtsime midagi hamba alla hankida, aga imelikul kombel olid kõik kohvikud ja söögikohad, mida tee peal nägime, juba kinni pandud. Ei tea kas halva ilma pärast või seetõttu, et turistihooaeg oli ametlikult möödas, või ongi neil seal paradiisisaarel nii mõnus elu, et kella neljast minnakse juba töölt ära koju puhkama. Kuigi meie praam pidi minema alles kell 7 õhtul, mõtlesime et jalutame siis sadamasse, küllap seal ikka kuskilt midagi kõhtu panemiseks leiab. Nagu selgus, oli ka sealne kohvik juba kinni pandud. Õnneks saime siiski varasema praami peale (halva ilma tõttu oli ka praam pooltühi) ning alles Aucklandis saime võimaluse nälga leevendada. Kokkuvõttes aga jäime päevaga rahule, võib-olla oligi hea, et ilm oli nagu ta oli, saime rahulikult ilma rahvamassideta Waiheket avastada.

Waiheke majad

Rannas

Veel randa

Kaljud

Vaade

Veel vaadet

Waiheke vaade

Rannas

Sel õhtul suutsime lausa kella 10ni õhtul üleval püsida ning järgneval hommikul veidi kauem kui kella 5ni magada. Uus päev tõi endaga ka uue ekskursiooni – nimelt oli meil selleks päevaks broneeritud bussituur Hobbitoni võtteplatsile. Hobbiton – või Kääbikla – on muidugi J.R.R. Tolkieni Sõrmuste Isanda teostest tuntud kääbikute koduküla, mis algselt ehitati Sõrmuste Isanda triloogia filmimise jaoks, seejärel lammutati maha, aga ehitati uuesti Kääbiku filmitriloogia jaoks, pärast mida jäeti võtteplats alles ja avati publikule. Kõik Sõrmuste Isanda ja Kääbiku filmid filmiti kohapeal Uus-Meremaal, kuid Hobbiton on ainuke võtteplats, mis praegu avalikkusele sellisel kujul avatud/säilinud on. See rajati ühe lambafarmi maadele ning maa omanikud (kes esitasid filmitegijatele tingimuse, et nood võivad nende maad Kääbiku filmimiseks kasutada ainult sel juhul, kui nad jätavad pärast võtteplatsi omanike hooldusesse) teenivad nüüd Hobbitoni tuuridelt rohkem raha, kui nad eluski oleks lambakasvatusest saanud. Iga päev käib seal mitu-tuhat külastajat ning kogu ekskursioon on üles ehitatud niiviisi, et iga 10 minuti tagant läheb üks grupp (umbes bussitäis inimesi) koos oma isikliku giidiga ringkäigule läbi Kääbikla, nii et koguaeg on taamal näha liikumas eelnevat gruppi, ning seljataga juba hiilivad järgmise grupi inimesed. Aga giid rääkis väga huvitavalt ning enamasti oli tuur heas tempos, oli aega et ringi vaadata ja pilte teha ja ümbrust nautida.

Küngaste peale ja vahele on ehitatud kogu Kääbikla küla, koos lähedalasuva tiigi ja kõrtsiga. Vastavalt filmide lavastaja Peter Jacksoni nägemusele rajati kogu võtteplats võimalikult raamatule truult ja detailiderohkelt. Ehitustöödeks Sõrmuste Isanda triloogia jaoks kulus nii umbes üheksa kuud, ning võtteplatsi taastamiseks Kääbiku filmide tarvis veel parasjagu lisaks. Seejuures Sõrmuste Isanda triloogia jaoks filmiti Kääbiklas ainult umbes 3 kuud, ja Kääbiku filmide jaoks vaid nädal aega.  Kääbikla on rajatud vanade Inglismaa külade ainetel ning igal pool kasvavad traditsioonilised aedlilled ja -taimed (nägime kõrvitsat, maasikaid, õunapuid, igasugu muid lilli ja põõsaid, mille nimesid me ei teadnud, aga mida võib kohata igas suvalises Eesti aias), mis spetsiaalselt siia istutati ja mida praegu igapäevaselt hooldab arvukas aednike meeskond. Puitaedadele määriti peale segu jogurtist ja saepurust, et tekitada neile samblastunud ilme. Külas on ligi 40 erinevat “maja” või kääbiku urgu, kuigi need on (kahjuks) kõik ainult välisfassaadid, s.t. et majade sisemus filmiti eraldi stuudios. Iga urg on ainulaadne ja tihti on need rajatud nii, et kajastada Kääbikla erinevaid asukaid, nt on seal mesiniku maja, kala suitsetaja maja, pagari maja, jm. Samuti võib piltidelt aimu saada, et mõnede kääbikumajade uksed on suuremad kui teised – see oli perspektiivi tarbeks – kui filmiti suure ukse juures, oli seal tavaliselt “kääbik” kõrval, kui väikse ukse juures, siis normaal-mõõtu inimene. Tuuri lõpetasime kõrtsis, kus kõigile pakuti meelepärast jooki, ning siis juba viidigi meid bussiga tagasi.

Hobbiton

Kääbiku-urg

Veel üks urg

Kääbikla

Veel üks urg

Aiad

Aiad ja urud

Mesiniku kodu

Veel kääbiklat

Pagari maja

Suur puu

Urg

Urg

Jogurti- ja saepuru-samblane aed

Küla

Veel üks urg

Vaade

Rookatuse tegemiseks pidid nad Inglismaalt spetsialistid kohale kutsuma

Ülle ja Oliver kääbikumajas

Vaade

Ülle ja Bilbo maja

Teeviit

Juustumeistri kodu

Taamal kõrts

Aknad

Oliver ja kääbiku-urg

Järv

Vesiveski järve ääres

Kõrtsihooned

Rohelise Draakoni kõrtsis

Roheline Draakon

Järv ja kääbikla

Veel kääbiklat

Maasikad!

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Uus-Meremaa päevikud, osa I

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas me ühel päeval mitu-mitu kuud tagasi silmasime üht eriti soodsat pakkumist Uus-Meremaa lennupiletitele algusega Londonist. London oli ju kohe siinsamas ja Uus-Meremaa tundus nagu täpselt selline koht, kuhu olime tahtnud minna lõpureisile, et panna punkt Ülle doktorantuurile ja meie Šotimaa eluetapile. Jah, see oli kaugel (kaugemal kui praktiliselt ükski teine koht maakeral Šotimaa seisukohast vaadates), aga kui üldse kunagi teisele poole maakera minna, siis praegu tundus nagu selleks kõige sobilikum aeg olevat.

Meie pikk (pea 20 000 km) teekond kiivide maale sai alguses 5. märtsi lõuna paiku, mil ronisime oma pagasiga Edinburgh-London rongi peale, loksusime seal umbes 5 tundi, seejärel loksusime veel umbes tund aega Londoni metroos, kuni lõpuks jõudsime Heathrow lennujaama. Paar tundi ootamist veel ja saimegi lennuki peale. Meid ootas ees kaks u. 11-tunnist lendu, nende vahel ainult 2-tunnine vahepeatus Bangkokis. Mõlemad lennud olid läbi öö, s.t. et enamuse reisist oli lennuki salongis pime, et anda inimestele võimalus magada. Siiski ei saanud kumbki meist eriti hästi seal magada, kuid see-eest oli iga istme juures oma ekraan, kus sai erinevaid filme vaadata, mis oli meie peamine ajaveetmise tegevus. Lennuki teenindus ise oli hea, reisi vältel saime kaks korda korralikult süüa, pluss siis veel mõned korrad kui jagati niisama kas jooke või näksimist. Kuna lendasime Tai lennufirmaga, olid ka kõik toidud tai-pärased, kuigi enamasti mitte just väga head (siin ei saa täiesti süüdistada Tai kööki, vaid lennukitoit ongi vist igas maailma otsas üsna halb). Aga kõhu täitis ära, nii et selle koha pealt kurta ei saanud.

Bangkoki lennujaamas

Kui me lõpuks Uus-Meremaal (Aucklandis) maandusime, olime olnud transiidis ligi 37 tundi, mille jooksul olime kumbki vaid mõne tunni magada saanud. Olime reisinud läbi 12 ajavööndi, mis tähendas, et kuigi meie organismide arvates oli nüüd käes öö, oli Aucklandis ilus päikseline päev. Hakkasime Edinburghist tulema pühapäeval, aga Aucklandi jõudes oli käes juba teisipäev (kuigi Euroopas oli sel hetkel veel esmaspäeva öö). Uimaselt ja väsinuna otsisime üles lennujaama bussi, mis meid umbes tund aega hiljem Aucklandi kesklinnas maha pani. Esmaste muljete põhjal oli tegu linnaga, kus on segunenud väga paljud erinevad kultuurilised mõjutused. Silmasime nii klassikalist Euroopalikku arhitektuuri (eriti Art Deco stiili), kõrgeid pilvelõhkujaid, hiinlaste linnaosasid, troopilise hõnguga suurte rõdude ja terrassidega puitmaju, jm. Auckland on Uus-Meremaa suurim linn (kuid mitte pealinn), kus elab umbes 1.5 miljonit inimest, mis on ligi kolmandik kogu riigi populatsioonist. Rahvastiku mõttes näis Auckland olevat segu valgete Eurooplaste järeltulijatest ja aasialastest, pluss siis kohalikud maoorid. Aucklandis elavat rohkem polüneeslasi kui üheski teises maailma linnas.

Kuna lennuväsimus oli meile juba üsna lähedale roomanud, otsustasime, et ei hakka esimesel päeval mingit põhjalikku ekskursiooni tegema. Otsisime midagi hamba alla, tutvusime oma hosteli vahetu ümbrusega, ning veidi hiljem jalutasime lähedalasuvasse sadama piirkonda. Seal on kõvasti vaeva nähtud, et mereäärt linnarahvale avatuks ja kutsuvaks muuta – Tallinna linn võiks sellest õppust võtta. Kuna vahepeal hakkas vihma ka sadama, siis me väga kaugele ei uidanud. Las pildid jutustavad edasi, mida me oma esimesel päeval Aucklandis veel nägime.

Vaade hostelitoast

Palmid

Kesklinnas

Veel linna

Sadamas

Vaade sadamast kesklinna tornidele

Siis oligi õhtu käes ning kauem enam me ei suutnud lennuväsimusega võidelda, nii et vajusime kell 21 nagu notid voodisse magama.

O ja Ü

Categories: Uncategorized | Tags: | Leave a comment

Blog at WordPress.com.