Uus-Meremaa päevikud, osa VIII

Järgmise päeva veetsime samuti Mt Cooki varjus, täpsemalt võtsime ette 3 tunnise matka Hookeri orgu. Sinna viis matkarada üle kolme rippsilla, mis ületasid peaaegu lumivalget värvi liustikejõgesid. Tee peal nägime ka nn. Alpi monumenti, mis oli püstitatud inimeste mälestuseks, kes olid hukkunud Mt Cooki otsas ja lähistel. Lõpp-punkt oli Hookeri liustiku järv, kus hulpisid suured jääkamakad sees, taustaks Mt Cooki lumine tipp. Nautisime vaateid, sõime kaasa tehtud võileibu, ning tulime sama teed pidi tagasi. Ülejäänud päeva puhkasime niisama, vaatlesime matkaplatsil kea’sid, kes lendasid mööda autode katuseid ja üritasid midagi söödavat hamba alla leida, ning nautisime ilusat ümbrust.

Alpi monument

Orus

Orus

Orus

Sild

Veel üks sild

Orus

Mt Cook ja Hookeri järv

Hommikul jätsime hüvasti Mt Cookiga, kuigi veel tükk aega saatis ta meid tee peal. Sõitsime tagasi mööda Pukaki järve kallast ja siis suundusime veel ida poole. Hakkasime lähenema Tekapo järvele ja meie viimasele peatuskohale Lõunasaarel, milleks oli Lake Tekapo nimeline küla järve kaldal. Meie ööbimiskoht kolmeks järgnevaks ööks oli karavanipark järve ääres, umbes 1km kaugusel linna keskmest. See nn. keskus oligi tegelikult umbes 500m pikkune teelõik, mis oli ääristatud erinevate poodide ja asutustega. Lake Tekapos on püsielanikke ainult umbes 300 ja seal ringi jalutades tuli kohati tunne, nagu kõnniks mõnes traditsioonilises Eesti suvilarajoonis. Ometi on sellest väiksest külast saanud viimastel aastakümnetel päris populaarne sihtkoht turistide jaoks, mis sest, et lähimad suuremad linnad sealt on ligi 100 km kaugusel (Lake Tekapo asub enam-vähem poole tee peal Christchurchist Queenstowni). Meie üks peamiseid põhjuseid seal peatumiseks oli Mt Johni observatoorium, mis asub künka otsas järve ääres. Lake Tekapo piirkond on rahvusvaheliselt tunnustatud pimeda taeva kaitseala, s.t. et seal on minimaalselt valgusreostust. Isegi külas on kasutusel ainult kollakad tänavalambid (mis tekitavat vähem valgusreostust kui valged lambid), mis on pealt kaetud, et valgus oleks suunatud ainult alla tänavale, mitte taevasse. Pimeda saabudes saab minna künka otsa observatooriumisse tuurile ning kasutada sealseid teleskoope, et vaadata selget tähistaevast. Meie saabumise päeval oli taevas küll sinine, aga kohati liikusid ringi ka mõned valged pilved. Kohalik ilmaennustus oli lubanud selleks (ja järgnevateks öödeks) pilvist taevast, kuid meil oli seda raske uskuda, arvestades et selle sama ennustuse järgi olevat pidanud ka päeval olema 90% pilvine (mida ilmselgelt ei olnud). Nii et broneerisimegi selleks samaks õhtuks ekskursiooni ja jäime pöidlaid hoides ööd ootama. Tuur algas alles südaööl, enne mida tuli kohalik buss meile karavaniparki vastu ja viis meid tuuri kontorisse, mis asus keskuses. Seal anti kõigile suured, paksud joped, mis giidi sõnutsi olevat olnud varasemalt kasutusel Antarktika baasides. Jopest oli tõesti kasu, sest mäe otsas, kuhu meid väikese bussiga 20minutiga kohale toimetati, oli tõesti külm – mäetipp asub umbes 1300m kõrgusel merepinnast (kuigi külast on see ainult umbes 300m kõrgemal). Tuuris oli meid kokku 7 inimest ning see viidi enamasti läbi õues, pilkases pimedas, et mitte teleskoopide ümber olevat taevast valgusega reostuda. Üsna pea aga harjusid silmad pimedusega ning nägime hästi nii ümbritsevat kui ka pea kohal olevat tähistaevast. Tuur kestis kokku umbes poolteist tundi, mille jooksul saime vaadata erineva suurusega teleskoopidest tähekogusid ja planeete (Jupiteri ja Saturni). Vahepeal pakuti kõigile ka sooja kakaod ning kohalik fotograaf tegi grupist Linnutee taustal pildi. Proovisime küll ka enda fotokaga seda fantastilist taevast jäädvustada, aga meie oma ei olnud ilmselt piisavalt hea, sest midagi peale pimeduse peale ei jäänud. Lisaks Linnuteele räägiti ka meile, kuidas Lõunaristi (lõunapoolkera eredaim tähtkuju) järgi lõunapoolust kindlaks määrata, näidati Suurt ja Väikest Magalhaesi Pilve (meie galaktika satelliit-galaktikad) ja jutustati laiemalt erinevatest asjadest, mida seal observatooriumis uuritakse. Kui me öösel kell 3 lõpuks tagasi oma autos teki alla ronisime, keerlesid endiselt peas vaated täiesti selgele tähistaevale (nii palju siis ilmaennustusest) kogu selle ilus ja võimsuses.

Väga sinine Pukaki järv

Hüvasti Mt Cook!

Ja tere Tekapo järv!

Karavanipark Lake Tekapos

Grupifoto observatooriumi tuurilt

O ja Ü

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: