Uus-Meremaa päevikud, osa IV

Järgmisel hommikul olid pilved tõusnud, kuid ilm oli endiselt hall. Sõitsime lähedalasuva Mathesoni järve juurde, mis pidavat olema Uus-Meremaa kõige pildistatuim järv. Jalutasime ümber järve ning pidime tõdema, et vaade oli tõesti suurepärane. Selge ilmaga pidavat näha olema Lõuna Alpide ja Mt Cooki lumised tipud, kuid need olid endiselt sel hetkel veel pilvedega kaetud. Edasi suundusime Foxi liustiku juurde, kuhu viis maanteelt paari kilomeetrine teelõik. Ühel hetkel oli tee kõrval silt, et aastal 1800-millegagi ulatus liustik siia punktini. Hiljem nägime teel veel paari sarnast silti, kus aasta-arvud aina kasvasid. Liustik on siin juba mitusada aastat vaikselt taganenud (tegelikult ilmselt juba viimase Jääaja lõpust, kuigi vahepeal ei ole siin olnud inimesi, kes oleks seda ise pealt näinud), kuid viimastel aastatel on see kliima soojenemise tõttu toimunud eriti suurel kiirusel, nii et täitsa liustiku servani enam inimesi ei lastagi, sest kardetakse varinguid. Liustik on endast maha jätnud sügava, kõrgete kaljuseintega oru, kuid jää sulades ei hoia miski enam kaljuseinasid kinni, nii et need hakkavad varisema. Liustiku pikkuseks öeldi olevat 12 km, meil õnnestus näha selle nö lõpuserva. Tee peal silmasime lõpuks ka üht Uus-Meremaale ainulaadset mägipapagoid – kea’d. Mitmetes telkimisplatsides olid väljas sildid, mis hoiatasid mitte jätta toitu ja muud kraami lahtiselt ilma järelevalveta, sest kead pidavat tulema ja need ära sööma. Siiani ei olnud me ühtegi neist veel näinud, aga siin ta oli, kogu oma hiilguses. Piltidelt ei ole seda küll näha, aga lendu tõustes on keal oranžikad tiivaalused.

Hommikul karavanipargis

Veidi unine Ülle teel Mathesoni järve juurde

Järve jalgrada

Mathesoni järv kuulsa vaatega Lõuna Alpidele

Vaade

Fox’i liustiku org

Liustik paistab

Liustikuorus

Rühime ülespoole

Vaade tagasi liustiku uuristatud orule

Liustiku infotahvel

Foxi liustiku serv. Talvisel ajal on liustik ilusam ja lumisem

Kea

Liustikujõgi

Tagasiteel mattus terve liustikuorg udusse ja pilvedesse

Edasi jätkasime sõitu mööda läänerannikut lõunasse, tegime ühel kaljuäärel lõunapeatuse, ning peagi keerasime tagasi sisemaale, et teist korda Lõuna Alpid ületada, seekord läbi Haast’i kuru. Ööbimispaik oli meil sel õhtuks välja valitud Haasti kuru keskel, väike matkaplats maantee ääres, kus olid olemas wc-d ja kraan külma veega. Muidu oli plats tore ja ilusa asukohaga, aga sel õhtul plätudega väljas käies saime esimest korda tõsisemalt tunda liivakärbeste hammustuste mõju. Oliveril läks kohe nii õnnetult, et ta sai kahe jalalaba peale kokku ligi 40 hammustust, mis tekitasid põrgulikku sügelust isegi veel nädal aega hiljem. Samuti olime selleks hetkeks jõudnud punkti, kus tundsime, et olime vist lõpuks reisiväsimusest ja ajavahest toibunud, sest suutsime ilma probleemideta õhtuti kella 11ni üleval püsida ja hommikul kell 8 tõustes oli tunne, et tahaks täitsa veel magada. Hommikusöök tarbitud, jätkasime sõitu läbi mägede ida suunas. Teel peatusime sellises kohas nagu Blue Pools (Sinised basseinid), kus pidavat olema üks türkiissinist värvi jõgi, aga nagu meie eelnevad päevad läänerannikul, oli ka siis väljas endiselt üsna pilvine, nii et meie jaoks ei tundunud see jõgi küll olevat nii ebamaiselt sinist värvi kui lubati. Jah, kindlasti sinisem kui mõni suvaline Eesti veekogu, kuid samasuguseid siniseid jõgesid olime ka juba varem Lõunasaarel näinud.

Teel

Kõrged puud

Läänerannik

Veel rannikut

Mägede vahel

Matkaplats Haasti Kurus

Blue Pools

Sinine vesi

Sinine jõgi

Kivine kallas

Lõpuks mägede vahelt väljas, jätkasime teed mööda kahe järve kallast, ühel pool meist oli Wanaka järv ja teisel pool Hawea järv. Peatusime põgusalt esimese kallastel, hiljem tegime veel ühe peatuse järve ääres, aga seekord vastu oma tahtmist – tee oli suletud. Tuli välja, et parasjagu oli käimas varing. Suured kivilahmakad, rusikasuurusest padjasuurusteni, pudenesid rabinal mööda mäekülge alla autoteele, mõned veeresid hooga üle selle ja põrkusid teisel pool olevalt turvapiirdelt tagasi. Stop-märgiga teetöölised peatasid autod ja ajasid omavahel raadio teel mingit juttu, suur laadur ootas ja siis ühel hetkel otsustas varisenud kuhja hõlmaga tee äärde ajada. Jäi mulje, et varing oli inimtekkeline, s.t. tee ääres olid märgid väljas ja midagi seal arutati enne kui teed puhastama ja meid läbi laskma hakati. Kui ei olnud, siis igatahes suutsime tabamusi vältida. Tee peal nägime ka lisaks tavalistele lamba- ja lehmakarjadele ka hirvekarjasid. Hirved toodi kunagi Uus-Meremaale Eurooplaste poolt, aga kuna siin ei ole looduslikke kiskjaid, kasvasid hirvepopulatsioonid nii suureks, et hakkasid kohalikule loodusele negatiivset mõju avaldama. Alguses neid lihtsalt kütiti, et proovida nende numbreid kontrolli all hoida, kuid üsna pea hakati neid spetsiaalselt pidama hirveliha jaoks. Lõpuks jõudsimegi kohale idüllilisse Wanaka väikelinna, mis asub samanimelise järve kaldal. Sõime lõunat järve ääres ja täiendasime oma toiduvarusid kohalikus supermarketis, enne kui suundusime oma ööbimispaika, mis asus umbes 1-2km kaugusel linna keskusest. Sinna jäime järgnevaks kaheks ööks.

Kivivaring Wanaka järve ääres

Wanaka järv

Wanaka järv

Hawea järv

Hawea järv

Hirvekarjad

Wanaka karavanipark

O ja Ü

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: