Uus-Meremaa päevikud, osa III

Sel õhtul pärast Kääbikla tuuri jätsime oma kesklinna hosteliga hüvasti ning suundusime hoopis ühte lennujaama lähedal asuvasse hotelli, kust oleks järgneval hommikul lihtsam (ja kiirem) minna varajasele lennule Lõunasaarele. Pärast hosteli tillukest, askeetlikku ja lärmakat toakest oli privaatse vannitoa ja mugava voodiga hotellituba meeldiv vaheldus. Seda nautida me väga ei saanud, sest lennu/ajavaheväsimus oli ikka veel alles, nii et vajusime üsna varsti pärast saabumist magama. Hommikul oli äratus kell 6 (mis ei valmistanud meile probleme) ning umbes kella 11ks olimegi maandunud Lõunasaare suurimas linnas – Christchurchis. Siit edasi oli meil plaanitud rentida matkabuss, millega siis järgmised kaks nädalat ümber Lõunasaare sõita. Buss oli pigem vanemapoolne ja esialgsel vaatlusel tundus, et paljud asjad on seal veidi ligadi-logadi, aga etteruttavalt võib öelda, et tegelikult pidas väga hästi vastu, kordagi meile probleeme ei tekitanud ja kõik töötas nii nagu oli ette nähtud. Paberimajandus korda aetud ja väike poeretk toiduvarude ostmiseks sooritatud, asusimegi oma bussiga teele. Kuna rendifirma baas oli üsna lennujaama lähedal ning olime kuulnud, et Uus-Meremaa linnad ei ole iseenesest mingid vaatamisväärsused, otsustasime, et ei hakka aega kulutama Christchurchi sisse sõitmisele, vaid võtsime kohe suuna mägede peale.

Aucklandi hosteli tuba

Lennujaama hotellis

Auckland-Christchurch lennu peal

Meie kodu järgnevaks kaheks nädalaks

Bussi sisemus, diivaninurk muutus ööseks voodiks, bussi tagaosas oli väike kööginurk

Meie marsruut viis meid kõigepealt Christchurchist otse läände, üle Lõuna Alpide mäeaheliku, mis jookseb põhja-lõuna suunaliselt läbi terve Lõunasaare. Seal piirkonnas on üksainus tee, mööda mida üle mägede idarannikult läänerannikule pääseb, ja see jookseb läbi Arthuri Kuru (Arthur’s Pass). Sõit läbi mägede oli väga põnev, iga järgmise kurvi tagant vaatas vastu uus vaade, kuigi meie vana buss nägi kohati kõvasti vaeva, et mõnedest nõlvadest üles ronida (gaas põhjas, 35km/h kiirusega). Aeglane tempo meid ei häirinud, sest oligi aega, et ümbrust nautida, kuid müratase bussi sees oli rohkem segavam asjaolu. Kuna bussi mootor asus kohe esiistmete all, pidime kabiinis üksteisega rääkimiseks kõvasti häält tõstma, samuti olid bussi tagaosas kööginurgas metallist restid, mis vastu metallist pliiti koguaeg lärmasid (need õnnestus meil hiljem ajutiselt eemaldada ja sõidu ajaks ära pakkida). Nagu ka Suurbritannias on Uus-Meremaal vasakpoolne liiklus, kuigi nad kasutavad miilide asemel kilomeetreid. Pea kõik teed väljaspool suurlinnasid – isegi riigi peamised maanteed – on üherajalised. Samas, Lõunasaar ise on võrdlemisi hõredalt asustatud – olles pindalalt rohkem kui kolm korda suurem kui Eesti, elab seal kokku vaid umbes 1 miljon inimest.

Mäed paistavad

Tasandikul enne mägesid oli palju väikelinnasid, mis näisid koosnevatki vaid ühest peatänavast

Jõuame lähemale

Arthur’s Pass

Teel

Teel

Teel

Teel

Teel

Pärastlõunal jõudsime täpselt mäeaheliku keskel olevasse väikesesse Arthur’s Passi nimelisse külakesse, kus me ööbisime selleks ettenähtud matkaplatsil. See oli tegelikult lihtsalt üks veidi eraldatud plats külas, kus oli ka majake wc-de ja kraanidega. Majakese juures oli ka väike kast, kuhu pidi panema ööbimistasu (umbes 7 eurot) koos oma infoga. Seejärel jalutasime natuke mööda küla ringi (mis nagu eelnevalt märgitud, oli lihtsalt kogum majasid teine teisel pool maanteed) ning ühe lähedalasuva kose juurde ja tagasi. Selle aja peale hakkas juba pimedaks minema, nii et proovisime järgi oma autoköögi, sõime õhtust, ja vajusime magama.

Arthur’s Pass

Matkaplats

Devil’s Punchbowl kosk

Vaade

Teel kose juurde

Kosk

Vaade kose juurest

Kohalik postkontor

Järgmisel päeval jätkamise teed läbi Arthuri Kuru lääneranniku suunas. Varsti nägimegi merd – Tasmani merd, kui täpne olla. Seejärel võtsime suuna lõunasse ja hakkasime mööda rannikut alla sõitma. Lõunasaare läänerannik on palju vihmasem ja niiskem piirkond kui ülejäänud saar ning see peegeldus ka mäenõlvades, mis kõik olid paksult kaetud rohelise metsaga kuni kõrgete pilve sees istuvate tippudeni välja. Siinses “vihmametsa” piirkonnas on ka palju liivakärbseid, mis on põdrakärbse sarnased putukad, kes hammustades jätavad kohutavalt sügeleva punni nahale (seda kogesime veidi hiljem enda nahal). Lõuna paiku jõudsime Hokitika nimelisse linnakesse mere ääres ning tegime vahepeal ka kõrvalpõike lähedalasuvasse Hokitika Gorge’i, kus pidavat nägema kõige helesinisemat veekogu. Kahjuks oli sel hetkel taevas väga hall ja pilvine (vesi pidi kõige sinisem olema just siis, kui sinine taevas sealt peegeldub), aga ilus koht oli sellegipoolest. Hiljem sõime Hokitikas lõunat ja jalutasime veidi mere ääres, kus liiv oli väga tume ja kivine, ning väga palju ajupuitu.

Arthur’s Pass

Vihmametsad Hokitika Gorge’i juures

Jalgrada

Sild

Kummalised puud

Hokitika Gorge

Hokitika Gorge

Hokitika Gorge

Hokitika Gorge

Hokitika linnas

Hokitika

Hokitika rand

Hokitika rannas

Pärastlõunal jätkasime sõitu mööda rannikut. Terve päeva oli vahelduva eduga vihma sadanud, ning kuigi me teadsime, et hakkame lähenema Lõunasaare kõrgeimate mäetippudeni, olid meie pettumuseks mäed koguaeg paksu pilveteki all. Viimane kurviline teejupp mööda mäenõlva veel – ja olimegi jõudnud nö. Liustikemaale. Seal asuvad üksteisele väga lähedal kaks liustikku – Franz Josephi liustik ja Fox’i liustik – mis mõlemad saavad alguse Uus-Meremaa kõrgeima mäe (Mt Cook) juurest. Meil oli plaanis minna tutvuma just Foxi liustikuga, mis pidi olema turistide hulgas vähem populaarsem (s.t. vähem inimesi) ja mille algusots pidi olema ka lähemal (s.t. vähem mäe otsa ronimist enne kui liustik nähtavale ilmub). Olime ka mõelnud võimaluse korral minna sellisele tuurile, kus helikopteriga viiakse sind otse liustiku peale ja seal siis ringi vaadanud, kuid ilmaolude ja paksu pilvekatte tõttu jäi see ära. Ööbimispaik oli meil Fox Glacier’i nimelises külakeseks karavanipargis. Seal pidi küll veidi rohkem maksma, kui eelneval matkaplatsil, aga see eest saime oma bussi elektrivoolu lülitada, saime käia korralikult sooja duši all ning ka internetiühendust. Pilvede tõttu me ilmselt ei aimanudki, millised võimsad mäetipud meid sel ööl ümbritsesid.

Šokolaadikarva lehm

Liustikujõgi

Mäed

Käänulised teed

Mäed ja pilved

Fox Glacieri karavanipark, taamal pilvede sees on mäed

O ja Ü

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: