Uus-Meremaa päevikud, osa II

Järgmisel päeval ärkasime varakult (täpsemalt öelda ärkasime juba kell 5 hommikul, aga vedelesime veel paar tundi unetult voodis enne kui päriselt tõusime) ja võtsime suuna sadama poole. Plaanis oli külastada üht Aucklandi lahe saart, Waiheket (loe: Wahiki). Waiheke on üks populaarsemaid Uus-Meremaa saari, seal on aastaringi mõnus sub-troopiline kliima, veini-istandused, rannad – ühesõnaga tõeline paradiis. Turistihooajal paisuvat saare elanikkond 9000-lt 50 000-ni. Ometi kui me pärast pooletunnist praamisõitu saarele jõudsime, ei meenutanud miski seal paradiisi. Terve laevasõidu oli väljas vaikselt vihma sadanud, aga Waihekele jõudes oli see muutunud parajaks tormiks – tuul oli nii tugev, et vihm näis langevat horisontaalselt. Samuti tegi tuul väljasolemise väljakannatamatult külmaks. Kuna plaan läbi saare jalutada ei tulnud tol hetkel kõne allagi, ostsime piletid nö. tuuribussile, mis pidi tegema ringi ümber saare, peatudes erinevates kohtades, kus soovi korral maha saab minna. Kuna kell oli veel varajane, siis enamik kohti saare peal ei olnud niigi veel avatud, seega otsustasime, et sõidame bussiga senikaua ringi kuni kas vihm järele jääb (nagu ilmateade oli justkui nagu lubanud) või asutused avatakse. Buss oli soe ja mugav (ja mis veelgi tähtsam – kuiv) ning kogu teekonna vältel rääkis kohalik giid huvitavaid fakte saarest. Jõudsime teha ringi enamikule saarest, nägime (läbi vihma) väikseid asulaid, kiviseid randasid, vihmametsasid meenutavat taimestikku ja hulgaliselt viinamarja istandusi. Saarel on isegi olemas koht, mille nimi on Veini org, kus olevat keskmiselt rohkem päikest kui kuskil mujal (ja ausõna, läbi selle oru sõites tundus tõesti nagu vihm oleks vaiksemaks jäänud). Terve Waiheke saare peale on kokku ligi 50 veiniistandust. Kuna saar ise ei ole väga suur (92 km2), on ka istandused võrdlemisi väikesed, aga igaühe juures on eraldi ruumid, kus turistid saavad veini degusteerida, ja selle arvelt teenitakse päris korralikult tulu. Osad Waiheke veiniistanduste omanikud on sellega nii rikkaks saanud, et on isegi pensionile minnes oma istandused tasuta ära andnud. Samuti saime giidilt teada, et Waiheke saare kinnisvara on üks kallimaid terves riigis.

Auckland praami pealt

Vihmane Waiheke

Vihmane rand

Vihmane viinamarjapõld

Kui buss oli peaaegu oma ringi täis teinud ja teel tagasi sadamasse, tundus vihm lõpuks järele andvat, seega hüppasime maha ühe järjekordse veiniistanduse juures. Kuna selle aja peale olid meil kõhud ka juba tühjaks läinud, otsustasime Mudbricki nimelises istanduses/restoranis keha kinnitada ja sealjuures ka kohalikku veini maitsta. Restoran asus künka peal, imelise vaatega Waiheke saarele ja taamal üle lahe ka Aucklandi siluetile. Toit oli ka erakordselt hea ning Uus-Meremaa vein istus meie keelele ja kõhule hästi.

Tee Mudbricki veiniistandusse, taamal Auckland

Vaade restoranist

Veel vaadet

Restoran

Mudbricki viinamarjad

Pärast kosutavat kehakinnitust otsustasime, et ilm on piisavalt hea, et edasi jalgsi rännata. Leidsime kaardil ühe jalgraja, mis viis istanduse juurest alla ühte Waiheke väikestest küladest, ning võtsimegi selle suuna ette. Tee peal läksime läbi Uus-Meremaa “vihmametsa”, kus putukad siristasid nii valjusti, et enda mõtteidki oli raske kuulda. Lõpuks jõudsime välja mere äärde ja sealt ka külasse. Juba enne bussiga mööda saart ringi sõites panime tähele, et mitte ühtegi inimest ei olnud näha tänaval või aedades. Tol hetkel arvasime, et küllap on see vihmast, aga ka nüüd, kui vihma enam ei sadanud, olid tänavad täiesti inimtühjad. Ühel hetkel sõitis meist auto mööda ning hingasime kergendusega, sest vahepeal oli meile juba hakanud tunduma, et oleme seal ainsad inimesed. Vaikselt aga hakkas ka taevas selginema ja päike piiluma, ning siis nägime juba rohkem inimesi. Küllap oli selline vihm ja tuul kohalike jaoks nii halb ilm, et keegi isegi ei mõtle majast väljamineku peale. Samuti panime tähele, kui palju autosid seal oli – tundus, et kohalikud väga jala ei käi ja igale poole minnakse autodega (kuigi vahemaad “külade” vahel on vaid paar kilomeetrit).

Vihmametsas

Metsas

Peaaegu metsast väljas

Vaade saarele

Tsivilisatsioon paistab!

Rannas

Jalutasime lõunaranniku juurest põhjaranniku juurde (seal kohas oli saare laius kõigest umbes 1km) ning seal veidi mööda kallast edasi-tagasi. Ilm vaheldus tuulise ja pilvise ning vähem-tuulise ja veidi-päikselise vahel. Kell hakkas 5le lähenema ja tahtsime midagi hamba alla hankida, aga imelikul kombel olid kõik kohvikud ja söögikohad, mida tee peal nägime, juba kinni pandud. Ei tea kas halva ilma pärast või seetõttu, et turistihooaeg oli ametlikult möödas, või ongi neil seal paradiisisaarel nii mõnus elu, et kella neljast minnakse juba töölt ära koju puhkama. Kuigi meie praam pidi minema alles kell 7 õhtul, mõtlesime et jalutame siis sadamasse, küllap seal ikka kuskilt midagi kõhtu panemiseks leiab. Nagu selgus, oli ka sealne kohvik juba kinni pandud. Õnneks saime siiski varasema praami peale (halva ilma tõttu oli ka praam pooltühi) ning alles Aucklandis saime võimaluse nälga leevendada. Kokkuvõttes aga jäime päevaga rahule, võib-olla oligi hea, et ilm oli nagu ta oli, saime rahulikult ilma rahvamassideta Waiheket avastada.

Waiheke majad

Rannas

Veel randa

Kaljud

Vaade

Veel vaadet

Waiheke vaade

Rannas

Sel õhtul suutsime lausa kella 10ni õhtul üleval püsida ning järgneval hommikul veidi kauem kui kella 5ni magada. Uus päev tõi endaga ka uue ekskursiooni – nimelt oli meil selleks päevaks broneeritud bussituur Hobbitoni võtteplatsile. Hobbiton – või Kääbikla – on muidugi J.R.R. Tolkieni Sõrmuste Isanda teostest tuntud kääbikute koduküla, mis algselt ehitati Sõrmuste Isanda triloogia filmimise jaoks, seejärel lammutati maha, aga ehitati uuesti Kääbiku filmitriloogia jaoks, pärast mida jäeti võtteplats alles ja avati publikule. Kõik Sõrmuste Isanda ja Kääbiku filmid filmiti kohapeal Uus-Meremaal, kuid Hobbiton on ainuke võtteplats, mis praegu avalikkusele sellisel kujul avatud/säilinud on. See rajati ühe lambafarmi maadele ning maa omanikud (kes esitasid filmitegijatele tingimuse, et nood võivad nende maad Kääbiku filmimiseks kasutada ainult sel juhul, kui nad jätavad pärast võtteplatsi omanike hooldusesse) teenivad nüüd Hobbitoni tuuridelt rohkem raha, kui nad eluski oleks lambakasvatusest saanud. Iga päev käib seal mitu-tuhat külastajat ning kogu ekskursioon on üles ehitatud niiviisi, et iga 10 minuti tagant läheb üks grupp (umbes bussitäis inimesi) koos oma isikliku giidiga ringkäigule läbi Kääbikla, nii et koguaeg on taamal näha liikumas eelnevat gruppi, ning seljataga juba hiilivad järgmise grupi inimesed. Aga giid rääkis väga huvitavalt ning enamasti oli tuur heas tempos, oli aega et ringi vaadata ja pilte teha ja ümbrust nautida.

Küngaste peale ja vahele on ehitatud kogu Kääbikla küla, koos lähedalasuva tiigi ja kõrtsiga. Vastavalt filmide lavastaja Peter Jacksoni nägemusele rajati kogu võtteplats võimalikult raamatule truult ja detailiderohkelt. Ehitustöödeks Sõrmuste Isanda triloogia jaoks kulus nii umbes üheksa kuud, ning võtteplatsi taastamiseks Kääbiku filmide tarvis veel parasjagu lisaks. Seejuures Sõrmuste Isanda triloogia jaoks filmiti Kääbiklas ainult umbes 3 kuud, ja Kääbiku filmide jaoks vaid nädal aega.  Kääbikla on rajatud vanade Inglismaa külade ainetel ning igal pool kasvavad traditsioonilised aedlilled ja -taimed (nägime kõrvitsat, maasikaid, õunapuid, igasugu muid lilli ja põõsaid, mille nimesid me ei teadnud, aga mida võib kohata igas suvalises Eesti aias), mis spetsiaalselt siia istutati ja mida praegu igapäevaselt hooldab arvukas aednike meeskond. Puitaedadele määriti peale segu jogurtist ja saepurust, et tekitada neile samblastunud ilme. Külas on ligi 40 erinevat “maja” või kääbiku urgu, kuigi need on (kahjuks) kõik ainult välisfassaadid, s.t. et majade sisemus filmiti eraldi stuudios. Iga urg on ainulaadne ja tihti on need rajatud nii, et kajastada Kääbikla erinevaid asukaid, nt on seal mesiniku maja, kala suitsetaja maja, pagari maja, jm. Samuti võib piltidelt aimu saada, et mõnede kääbikumajade uksed on suuremad kui teised – see oli perspektiivi tarbeks – kui filmiti suure ukse juures, oli seal tavaliselt “kääbik” kõrval, kui väikse ukse juures, siis normaal-mõõtu inimene. Tuuri lõpetasime kõrtsis, kus kõigile pakuti meelepärast jooki, ning siis juba viidigi meid bussiga tagasi.

Hobbiton

Kääbiku-urg

Veel üks urg

Kääbikla

Veel üks urg

Aiad

Aiad ja urud

Mesiniku kodu

Veel kääbiklat

Pagari maja

Suur puu

Urg

Urg

Jogurti- ja saepuru-samblane aed

Küla

Veel üks urg

Vaade

Rookatuse tegemiseks pidid nad Inglismaalt spetsialistid kohale kutsuma

Ülle ja Oliver kääbikumajas

Vaade

Ülle ja Bilbo maja

Teeviit

Juustumeistri kodu

Taamal kõrts

Aknad

Oliver ja kääbiku-urg

Järv

Vesiveski järve ääres

Kõrtsihooned

Rohelise Draakoni kõrtsis

Roheline Draakon

Järv ja kääbikla

Veel kääbiklat

Maasikad!

O ja Ü

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: