Reede, 9. september

Veidi aega tagasi tegime väljasõidu põhja poole Stonehaveni mereäärsesse linnakesse, mis asub Edinburghist umbes kahe tunnise rongisõidu kaugusel. Stonehaven on umbes Haapsalu suurune kuurortlinnake, mis on täis külalistemaju, väikeseid poekesi, haagissuvilaid, ning isegi oma promenaad on neil mere ääres olemas. Rannas nad seal ei uju, küll aga oli seal inimesi piisavalt, mõned jalutasid koera, teised lapsi. Hoolimata sellest, et oli septembri algus ning ilmateade oli ennustanud vihma, ootas meid seal ees pilvede vahelt piiluv soe päike ja mahe meretuul. Sõime mere ääres brittide rahvustoitu paneeritud kala friikartulitega (fish and chips), mida kohalikud ostavad väikestes karpides kaasa ja söövad kus iganes meeldib. Kala oli tõesti hea, siltide järgi kohalike kalurite poolt värskelt Põhjamerest hangitud. Seejärel jalutasime mööda promenaadi sadama poole, kus olid ankrus igasugused paadid ja jahid, ning sadamakai äärne oli täis pikitud pubisid ja restorane. Seejärel võtsime suuna linnast välja, et mööda mereäärset kaljupealset rada jalutada Dunnottari lossini, mis oli tõtt-öelda meie väljasõidu peamine eesmärk.

Ülle Stonehaveni ranna taustal

Ülle Stonehaveni ranna taustal

Promenaad

Promenaad

Veidi kohalikku kunsti

Veidi kohalikku kunsti

Vaade kõrgelt Stonehaveni sadamale

Vaade kõrgelt Stonehaveni sadamale

Ja Oliver koos linnavaatega

Ja Oliver koos linnavaatega

Tee sinna viis mööda kitsast, heinamaade vahel looklevat jalgrada, mida ühelt poolt ääristas kõrge kaljuserv ja meri. Üsna pea hakkas ka loss ise paistma. See on ehitatud pea 50meetrise kaljunuki otsa, ümbritsetud kolmest küljest merega ning neljandast ühendatud kitsa maaribaga ülejäänud Šotimaaga. Peamine osa kindlusest on pärit 14. sajandist, 16. sajandil ehitati sinna ka kohaliku aadliku uhked eluruumid. Loss ja selle aadlikud mängisid olulist rolli jakobiitide ülestõusus ning veidi hiljem ka inglise kodusõjas, mille ajal olid Šoti kroonjuveelid just seal lossis peidus. 18. sajandi algul loss võõrandati selle omanikelt (kes olid veidi liiga palju kordi ülestõusudes vale poole valinud) ning veetis järgmised kakssada aastat lagunevas seisundis, kuniks üks teine krahv selle ära ostis ja restaureerida laskis. Väga palju lossist on jäädavalt kadunud, kuid nii paljut on siiski alles, et saada aimu selle kunagisest hiilgusest.

Teel lossi poole, taamal künka otsas sõjas langenute mälestusmärk

Teel lossi poole, taamal künka otsas sõjas langenute mälestusmärk

Põhjameri

Põhjameri

Loss paistab

Loss paistab

Tuleb aina lähemale

Tuleb aina lähemale

Kohal! Dunnotari loss

Kohal! Dunnottari loss

Kindluse pindala ei ole just väga suur, kuid ometi jätkus meil seal avastamist küllaga. Väravatorn oli kõige paremini säilinud ning sealt sai aimu ruumidest ja kuidas seal võidi omal ajal elada. Samuti asus kohe teisel pool peaväravat “lõvikoobas”, kus üks lossi aadlikest elusat lõvi lemmikloomana oli pidanud. Pärast väravatorni uudistasime “paleed”, kus asusid lossihärra ja -proua toad (kummalgi eraldi) ja keldrikorrusel köögid ning pagari- ja õllekojad. Palee ees platsil oli pea 9-meetri sügavune suur kaev, kust elanikud värsket vett ammutasid. Samuti oli lossi territooriumil veel kabel koos väikese surnuaiaga, sepikoda, barakid sõduritele, ning tall hobustele (meil oli raske välja mõelda, kuidas hobused omal ajal mööda seda kitsast, järsku rada lossi sisse ja välja liikusid).

Lossi plaan

Lossi plaan

Müür peasissepääsu juures, augud olid kahurite jaoks

Müür peasissepääsu juures, augud olid kahurite jaoks

Väravatornis

Väravatornis

Lossi õuel

Lossi õuel

Barakid

Barakid

Veekaev

Veekaev

Vasakul paistavad kabeli müürid

Vasakul paistavad kabeli müürid

Siin peeti pidusööke

Siin peeti pidusööke

Ainuke tuba, mis on täiesti taastatud

Ainuke tuba, mis on täiesti taastatud

Seal asusid aadlihärra toad

Seal asusid aadlihärra toad

Miljonivaatega

Miljonivaade

Ja siin aadliproua omad

Ja siin aadliproua omad

Tagasiteel heitsime veel lossile teisest küljest ka viimase pilgu ning võtsime suuna linna poole. Peatusime veel korraks selle mälestusmärgi juures, kus avanesid ilusad vaated nii lossile kui Stonehavenile. Seejärel suundusime puhkama oma öömajja, mis asus kohe promenaadi juures, rõduga mere poole. Järgmisel hommikul tegime veel ühe jalutuskäigu rannas, mis oli tänu mõõnale üleöö väga palju suuremaks muutunud, ning seejärel kulgesime rahulikus tempos tagasi raudteejaama. Kokkuvõttes oli tore väljasõit ning vahelduse mõttes oli igati tervitav veidi linnakärast eemale saada.

Dunnotari loss teisest küljest

Dunnottari loss teisest küljest

Veel lossi

Veel lossi

Mälestusmärgi juures

Mälestusmärgi juures

Tagasivaade lossile

Tagasivaade lossile

Külalistemajas (kusjuures pildid tehtud samal ajal, ühel pool paistis päike, teisel pool mitte)

Külalistemajas (kusjuures pildid tehtud samal ajal, ühel pool paistis päike, teisel pool mitte)

O ja Ü

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: , , | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: