Kolmapäev, 27. august

Kalendri järgi ei ole suvi veel läbi, aga meil siin pakkis suvi juba paar nädalat tagasi pillid kotti ja läks tagasi lõunamaale. Nüüd on selline igati korralik sügis – ja tõenäoliselt jätkub samasugune ilm umbes detsembrini. Vahepealne aeg on meil üsna kiirelt möödunud, sest viimased 7 päeva võõrustasime oma esimesi külalisi – kaks Ülle sõbrannat kodumaalt. Kõik tähtsamad vaatamisväärsused ja kohad sai läbi käidud, lisaks ka mõned uued, kuhu varem polnud sattunud, nagu näiteks Walter Scotti monumendi torn, Edinburghi kuninglik loss ja Šoti parlamendihoone (viimased kaks ainult väljast nähtuna).

Vaade Scotti monumendi tipust Edinburghi kesklinnale

Vaade Scotti monumendi tipust Edinburghi kesklinnale

Vaade samast kohast, kuid seekord vaaterattale

Vaade samast kohast, kuid seekord vaaterattale

Taamal Edinburghi loss, kuhu hiljem ka sisse läksime

Taamal Edinburghi loss, kuhu hiljem ka sisse läksime

Briti kuninganna Šoti residents Edinburghis (nähtuna läbi väravate)

Briti kuninganna Šoti residents Edinburghis (nähtuna läbi väravate)

Ja Šoti Parlamendihoone

Ja Šoti Parlamendihoone

Nädalavahetusel rentisime esimest korda auto, et minna omal käel mägismaad ja Glencoe’d avastama. Sellega kaasnesid omaette seiklused, alates sellest, kuidas Oliver pidi mitu korda platsi ja kontori vahet käima, enne kui saime rendiautoga minema hakata, sest sealsed töötajad ei olnud vaevunud kontrollima, kas autos on piisavalt õli ja samuti ei olnud kuskil märgitud, et meile antud autol olid juba mitme külje peal kriimud peal. Aega läks ka selle peale, et üles leida, kus on vajalikud kangid-nupud, millega avada kapotti, panna tööle kojamehed jmt. Positiivse külje pealt peaks aga mainima, et kuigi olime maksnud väikese Fiat 500 eest (mis oli kõige odavam), anti meile kasutada hoopis palju suurem Skoda Octavia, sest väikesed autod olid selleks hetkeks neil otsa saanud. Seiklused jätkusid siis, kui jõudis kätte aeg autoga liikuma hakata. Jampsiv GPS, tuttuue auto pidurid ja vasakpoolse sõidusuunaga harjumine ei tekitanud just kõige sujuvamat starti, kuid kord juba maanteele jõudes läks asi paremaks. Korra õnnestus ka kiirteelt mahasõidul ära eksida, aga kui GPS jälle tööle otsustas hakata ning jõudsime väiksematele teedele, siis edasi läks ladusalt. Enne mägismaale suundumist tegime vahepeatuse ka Šoti rahvuskangelase William Wallace’i monumendi juures, mis tegelikult oli lihtsalt kõrge künka peal paiknev torn. Künka otsa küll ronisime, kuid torni enda sissepääs tundus ebaõiglaselt kallis, seega jätsime sinna minemata. Vahepeal tegime peatusi karvaste šoti mägiveiste juures ja ka niisama fotopeatusi. Ilm tol päeval ei suutnud otsustada, kas ta on siis ilus või mitte – ühel hetkel paistis päike, järgmisel hetkel jäime kohutava vihmavalingu kätte, 100 meetrit edasi tuli jälle päike välja – ja nii korduvalt! Reisijatele pakkusid ilusad mägised Šoti vaated palju silmarõõmu, samal ajal kui Oliver nautis uue autoga mööda kurvilisi teid sõitmist (juhtus olema 1,4 TSI mootoriga, millest Tanel alati hea sõnaga rääkinud on. Läks edasi küll.). Teed olid seal kõik väga kitsad ja mõnikord tulid autod kurvist vastu nii, et olid pooleldi vastassuunavööndis. Siiski lõppes sõit õnnelikult ning õhtuks olime tagasi kodus.

Wiliam Wallace'i monument

Wiliam Wallace’i monument

Monumendi jalamil koos külalistega

Monumendi jalamil koos külalistega

Meie auto

Meie auto

Karvane vissi

Karvane vissi

Oliver ja Ülle loch'i ääres

Oliver ja Ülle loch’i ääres

Veel üks järv

Veel üks järv

Udune mägi tähistas mägismaa algust

Udune mägi tähistas mägismaa algust

Veel uduseid mägesid

Veel uduseid mägesid

Vaated mägedele

Vaated mägedele

Oliver ja külalised

Oliver ja külalised

Ülle ja kosk

Ülle ja kosk

Väga kitsad ja kurvilised teed, lisaks kihutasid meist aeg-ajalt mööda sedasorti vinged autod

Väga kitsastel ja kurvilistel teedel kihutasid meist aeg-ajalt mööda ka sedasorti vinged autod

Esiplaanil sajab vihma, tee lõpus oli juba kuiv

Esiplaanil sajab vihma, tee lõpus oli juba kuiv

Pilved olid madalal

Pilved olid madalal

Teisel nädalavahetuse päeval läksime uudistama Edinburghi lossi. Nägime seda juba oma esimesel õhtul Edinburghis, rohkem kui aasta tagasi, ja terve see aeg on see alati olnud igast kõrgemast tornist ja künkast nähtud linnavaate keskpunktis, kuid alles nüüd läksime sinna ka päriselt sisse. Tagantjärele tundub, et seda lossi ongi kõige parem nautida kauguselt, sest seest ei olnud see midagi väga erakordset, eriti arvestades, kui kallid piletid olid. Rahvast oli nagu murdu (aga samas, tegu oli ka pühapäevaga, nii et see vist oli meie endi viga) ja raske oli asju rahulikult vaadata ja naudita kui ümberringi kõik tõuklesid, karjusid ja trügisid. Lossi territooriumil sai ringi käia küll, aga sisse sai ainult väiksesse osasse ja needki osad olid tehtud muuseumideks nii et õiget tunnet sellest, milline see koht võis oma hiilgeajal välja näha, ei saanudki. Lossi “kirsiks” peeti Šoti kroonjuveele (mis kuulusid Šoti kuningatele, enne kui nende troon liitus Inglise kuningatrooniga) – krooni, septrit ja tseremoniaalmõõka, aga ka nende vaatlemise rõõmu rikkus veidi ruumis tunglev ja tõuklev inimmass. Ka vaated lossimüüridelt ei olnud midagi väga erakordset, sest olime sarnast vaadet juba korduvalt näinud teistest linna kõrgematest kohtadest. Veidi pettumustvalmistanud käigule järgnes aga palju lõbusam Viskimuuseumi külastus, kus räägiti viski valmistamise protseduurist ja tutvustati Šoti viskit ja selle eripärasid. Selle raames toimus ka viskimaitsmine ja kaasa anti lausa isiklik viskiklaas. Kõige lõpuks nägime veel maailma suurimat viskipudelite erakogu, kus oli tõepoolest iga kuju ja suurusega pudeleid. Kuigi meile maitsta antud viski oli üsna kange kraam, mis pani end tundma, nagu hõljuksid kümme senitmeetrit maapinna kohal, lahkusime muuseumist lisaks heale tundele ka palju targemana. Nüüd vähemalt oskame hinnata kvaliteetset viskit!

Edinburghi loss

Edinburghi loss

Loss

Lossi õuel

Palju inimesi

Inimesi oli palju

Kahur, millest iga päev kell 1 pauku lastakse

Kahur, millest iga päev kell 1 pauku lastakse

Ja ka vana kahur, mis tulistas suuri kivimürakaid kahe miili kaugusele

Ja ka vana kahur, mis tulistas suuri kivimürakaid kahe miili kaugusele

Lossi kõrgemalt müürilt

Lossi kõrgemalt müürilt

Veel vaateid

Veel vaateid

Oliver viskimuuseumis viskikollektsiooni taustal

Oliver viskimuuseumis viskikollektsiooni taustal

Ja Ülle ka

Ja Ülle ka

Isegi nendes malenuppudes olevat viski sees olnud

Isegi nendes malenuppudes pidavat viski sees olema

Külaliste visiit lõppes veel Edinburghi loomaaia külastamisega (kuulsat pandat ei näinud me ka seekord, sest loom oli (taaskord) paljunemisohus ning talle olevat vaja rahu ja vaikust) ja kesklinna vaateratta peal tiirutamisega. Nüüdseks on külalised ilusti koju saadetud ja elu läheb vaikselt tagasi argirütmi. Oliver jätkab majade projekteerimisega ja Ülle peab nüüd hakkama hoogsalt kooliga tegelema, sest järgmine nädal ongi september käes. Vahepeal aga “naudime” Šotimaale saabunud sügist.

O ja Ü

Advertisements
Categories: Uncategorized | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: