Pühapäev, 20. aprill

Häid lihavõtteid! Ei tea, kuidas teiega on, aga meie oleme see nädalavahetus korralikult puhanud (mis on ka olnud igati väljateenitud, sest oleme mõlemad vahepeal visalt tööd teinud).

Munade värvimise aktsiooni tulemus

Lisaks oli Edinburghi see nädalavahetus õnnistatud erakordselt ilusa ilmaga ning munade värvimise ja niisama puhkamise vahel otsustasime laupäeval veidi ilma avastada. Päeva esimene pool viis meid linna, kus tee peal jäi silma käputäis öökulle-kulle, kes pakkusid võimalust endaga väikse tasu eest pilti teha. Tegelikult ei olnud see ilmselt kullide enda mõte, kuigi pealtnäha ei olnud neil sellise tegevuse vastu midagi. Soovijad said enda poolt välja valitud linnuga pilti teha ning juuresolevad sildid teatasid, et igasugune tulu läheb nende lindude hooldamiseks ja teiste sarnaste kaitsmiseks. Linnud ise olid väga ilusad, mis sest et natuke kurb oli neid keti otsas näha – aga tundus, et nad ise tundsid end hästi ja küllap on nad sellise eluga juba harjunud.

Hedvig ja veel üks öökull (kassikakk?)

Ja veel üks ökula

Pärast öökullidega hüvasti jätmist ja lühikest linnaskäiku istusime bussi, et sõita Edinburghist natuke välja, Roslini külla. 40 minutilise bussisõidu järel olime jõudnud kohale, taustal tuttavad Pentlandi mäed. Kogu küla tundus koosnevast ühe peatänava äärde rajatud majadest ja ainuke elu/helid näisid pärinevat tänavanurgal olevast restoranist-välikohvikust, mis oli rahvast täis. Koha nimi oli “The Grail Restaurant” (Graali restoran) ja me olime üsna kindlad, et enamus sealseid kliente olid just tulnud kohast, kuhu meie suundusime. Täpsemalt valisime oma põhisihtkohaks Roslini kabeli, mis on üks üsna kuulus kirik. Kuulus on ta mitmetel põhjustel. Peamiselt on tegu ühe pika ja kireva ajalooga paigaga (millest kohapeal rääkis meile väga huvitavalt ja humoorikalt kohalik giid), mida peetakse üheks kaunimaks kirikuks Šotimaal. Hoone on nii seest kui väljast kaunistatud arvukate kivist raiutud reljeefide ja kujudega, mis kujutavad erinevaid inimesi, olevusi ja stseene, nii ajaloolisi, kristlikke kui ka osaliselt paganlikke. Sealt võib leida erinevaid muusikainstrumente mängivaid ingleid (kaasa arvatud üks torupilliga ingel, mida kohalikud kutsuvad “Šoti ingliks”), lagi on kaetud kivist raiutud tähtede ja lilledega ning iga sammas ning võlv on kaunistatud teistmoodi kui eelmine. Kahjuks kirikus sees pilte teha ei tohtinud, aga kui kedagi huvitab, siis sellelt lingilt (http://www.littlesnowdon.co.uk/2013/rosslyn-chapel/), mis internetist leidsime, saab aimu selle koha uhkest sisemusest – tuleb vaid natuke lehel allapoole kerida, et jõuda kiriku sisemuse fotodeni. Igatahes kõik need kivist kaunistused olid väga uhked ja pani mõtlema, kui palju aega ja vaeva võis omal ajal minna nende valmistamisse.

Roslini kirikut seostatakse ka paljude templirüütlite müütidega ja – eriti just viimasel ajal – Püha Graali ja teiste müütiliste varanduste peidupaigana. Kohalik giid rääkis, et sellest ajast saati, kui kirjanik Dan Brown oma “Da Vinci koodi” raamatus Graali viimaseks asupaigaks Roslini kiriku “määras” ja eriti peale raamatu põhjal tehtud filmi linastumist, kasvas nende külastuste arv aastas 30 000-lt 170 000-le. Ka praegugi tulevat paljud külastajad siia just Da Vinci koodi raamatust või filmist inspireerituna, või otsima Templirüütlite järgi, kuigi giid kinnitas meile, et nendel lugudel ei ole tegelikult mingit tõepõhja all. Kuid just tänu sellele “populaarsusele” teenisid kiriku hooldajad piisavalt raha, et hoone lõpuks ka restaureerida, mis hõlmas endast kiriku kohale hiiglasliku “vihmavarju” rajamist, et hoone saaks kuivada ja aastasadade jooksul kogunenud niiskus (mis oli isegi pannud laele vetikad vohama) kaduda. Selle vihmavarju all oli kirik peaaegu 13 aastat ja alles paar aastat tagasi jõudsid viimased tööd lõpule, nii et meie nägime juba ilusasti korda tehtud versiooni sellest. Hiljem kõndisime ka kiriku ümber ringi ja kuna seal tohtis pilte teha, siis lisame ka mõned meie enda klõpsud:

Roslini kabel

Teise nurga alt

Oliver ja Šoti ilma poolt “söödud” kivi

Ülle ja tilluke uks

Kabel teisest küljest

Veesüliti sissepääsu kohal

Tornikesed olid ka kõik kaunistatud

Üks infostendidest, kus on näha ka, kuidas kirikut kuivatati

Üks infostendidest, kus on näha ka, vihmavari-katus, millega kirikut mitu aastat kuivatati

Pärast kirikuga tutvumist otsustasime veel ümbruskonnas ringi vaadata, sest ilm oli erakordselt kevadine ja päikseline. Kõigest paarsada meetrit kirikust eemal asusid Roslini lossi varemed. Loss oli rajatud keset orgu kõrguvale künkale ning oleks kindlasti omal ajal uhke vaatepilt olnud. Kahjuks tänapäeval olid sellest alles vaid mõned müürijupid, kuid sellegipoolest oli seal tore ringi käia ja proovida kujutleda, milline see paik omal ajal oli välja näinud. Julgesime isegi ühe müürijupi otsa ronida, kus avastasime, et asume päris laiaulatusliku oru keskel ning ümberringi lokkas mets (või vähemalt see, mida Šotimaal/Inglismaal metsaks kutsutakse – meie ürgsetest kuusemetsadest oli asi kaugel). Tuli välja, et tegu oli populaarse piirkonnaga, kuhu inimesed tulevad loodust nautima ja niisama jalutama, seega lonkisime ka meie tükk aega mööda metsaradu ringi, leidsime lausa ühe jõe, mille liivakivist kaldad meenutasid kangesti Lõuna-Eestit. Kui me lõpuks ringiga tagasi lossi varemete juurde jõudsime, oli peaaegu õhtu juba käes ning nii suundusimegi tagasi külakeskusesse, kus põgusa ootamise järel viis buss meid tagasi linna.