Kolmapäev, 13. november

Oleme nüüd sügavas Šoti sügises. Taevas on enamasti hall, vihma sajab küll tihti, aga mitte palju korraga, ning udu on ka tavaline nähtus. Elame siin oma argist elu. Oliver teeb visalt tööd, Ülle natuke vähem visamalt. Umbes kolm nädalat tagasi sai Üllel laboritöö ka otsa, juhendaja oli lubanud teada anda, kui uuesti praktilise tööga saab alustada ja pärast seda ei ole tast kippu ega kõppu kuulda olnud. Nii ongi Ülle vahepeal valdavalt kirjandust uurinud ja kogunud infot doktoritöö esimese peatüki kohta, mis tal peaks juba kevadeks/suveks valmis olema. Korra või kaks nädalas käib Ülle ka hotellis tööl. Mõni päev saab lihtsamalt hakkama, näiteks viimane kord pidi Ülle lihtsalt kolm tundi hotelli fuajees seisma ja juhatama külalisi peosaali, teinekord aga peab koguaeg ringi jooksma, inimestele toitu ja jooke pakkuma ning hiliste õhtutundideni peoruume koristama või üles seadma.

Udune hommik

Udune hommik

Novembri alguses tähistavad britid ka Guy Fawkesi päeva, mil tehakse lõkkeid ja lastakse ilutulestikku. Meie olime kuulnud, et Arturi istme tipust pidavat olema hea vaadata neid kõiksuguseid tulemänge, seega asusime ka 5. novembri õhtul künka poole teele. Sama oli otsustanud teha ka veel paarsada inimest, nii et lõpuks oli tekkinud hiiglapikk looklev kolonn, mis hanereas mööda mägirada Arturi istmikku tippu ronis. Oli väga pime ning inimesed valgustasid endale mobiiltelefonidega teed (see jättis kauguses väga võimsa mulje, nagu roomaks kolonn jaaniusse mööda mäenõlva üles – tulederida vonkles ja voolas üsna ühes taktis edasi). Kuna sadas ka uduvihma, oli rada libe ja märg. Lõpuks üles jõudes oli seal omakorda nii tugev tuul, et ähvardas meid kaasa viia. Ilutulestikku nautimist raskendas ka udune ilm ja tõsiasi, et linna kõige uhkem raketisadu jäi meie vaatevälja seisukohast täpselt ühe kõrgema künka taha. Varsti tabasime taeva värelemisest siiski ära, et kõige suurem action nurga taga toimub ja jõudsime finaali ajaks istmiku päris tippu. Hoolimata külmast, vihmast, tuulest ja udust, saime vähemalt väga ekstreemse kogemuse ning tõtt-öelda oli tuledesäras Edinburghi panoraami nägemine seda vaeva väärt. Ainult et järgmine aasta vist vaatame ilutulestikku mõnest soojemast ja mugavamast paigast.

Mitte-väga-hea klõps Arturi istme otsast ilutulestikule Edinburghis

Mitte-väga-õnnestunud klõps Arturi istme otsast ilutulestikule Edinburghis

Samuti käib meil praegu hiirelõksude katsetamise projekt. Nimelt veidi aega tagasi oli ühes postituses juttu hiirekesest, kes läbi kamina meile külla tuli. Tükk aega ei kuulnud me temast enam midagi, aga viimasel ajal (millegipärast alati õhtuti, kui meil gaasikamin käib), oleme kuulnud seina tagant krabistamist ja seejärel piiksatust – justkui oleks hiireke üritanud meile külla tulla, aga sattunud hoopis vastakuti töötava kaminaga. Esimese tuleproovi lõksudele viis Oliver läbi enda pöidlaga – mitte täiesti ettekavatsetult – ja tegid klõpsu küll. Kuigi me muidu oleme üsna külalislahked ja kedagi ukse taha ei jäta, siis hiirtega on see jama, et kui nad kord juba on tulnud, siis ei pruugi nad edaspidi üldse nii head külalised olla – söövad kõik su toidu ära, enda järel ei korista ja ära ka ei lähe…

O ja Ü

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: