Reede, 11. oktoober

Vahepeal on jälle tükk aega mööda läinud ja ei ole ka meil sügis enam kaugel. Eile juba oli vihma, tuule ja rahe koosmõjul küll üsna külm tunne. Siiski, puud on siin veel enamasti rohelised ja päikegi (kui teda parasjagu paistab), on soe. Eks see Šotimaa talv olegi rohkem vihmane, kui otseselt külm – vähemalt nii oleme kuulnud. Paremate ilmade puudumisel ei ole me ka rohkem kuskile väljasõite teinud. Lisaks õnnestus Oliveril viimane kord Londonis käies (Oliver lubab enda arvukatest tööreisidest kunagi tulevikus pikemalt kirjutada) suveniiriks nohu tuua ja kuigi nüüdseks oleme mõlemad sellest enam-vähem priid, on ka see asjaolu meie liikumisi piiranud.

Ilmade külmenemisest annab vist märku ka see, et meile on tekkinud korterisse kutsumata külalisi. Ükspäev kuulsime kaminast mingit krõbinat ja veidi aega hiljem avastasime väikse hiirepoisi, kes diivani käsitoele oli roninud ja meid uudistavalt jälgis. Avastamine käis siis nii, et Ülle märkas silmanurgast liikumist ja lasi kuuldavale korraliku hiire-nägemise hääle, et Oliver ka ikka teada saaks külalise olemasolust. Üllataval kombel aga hiirel ei tundunud kuskile kiiret olevat ning Oliveril õnnestus ta kerge vaevaga purki püüda ning hiljem tagahoovis välja lasta. Eks näis, kas külaline veel teist korda tagasi tuleb, peale sellist ebaviisakat kohtlemist.

Ehtne Šoti hiir

Ehtne Šoti hiir

Argise poole pealt on ka elu võrdlemisi rahulik. Ülle on nüüd juba teist nädalat käinud päeva ajal ülikoolis laboris, et harjutada vanade luustike peal analüüside tegemist, mida ta peab järgmisel aastal juba ise omaenda uurimistöö jaoks läbi viima. Labor on igati tasemel, Ülle sai lausa enda isikliku laborikitli, mida seal koguaeg kandma peab. Juhendaja on muidu igati asjalik, ainult kohati veidi udupea (mõnikord küsib asju, mida ta juba varem küsinud on) ja huumorisoon on tal ka veidralt britilik, nii et ei teagi alati, kas ta mõtleb midagi tõsiselt või teeb kõigest nalja. Ülejäänud “tööaeg” kulub kirjanduse uurimisele ja Ülle veedab mõnikord aega kohalikus suures raamatukogus, kust avanevad ilusad vaated linnale ja mägedele.

Töökoht hotellis, mille Ülle mõned nädalad tagasi sai, ei ole ka just kõige produktiivsem olnud – siiamaani on ta vaid kolmel korral käinud. Lubati aga, et novembris tuleb rohkem üritusi ja siis äkki kutsutakse rohkem. Muidu töö ise ei ole midagi kontimurdvat – uhked üritused, kus kleitides ja kiltides naised-mehed laudadesse istuvad ja siis vaja neile kõik toidud-joogid ette serveerida. Enne ja pärast on veel saali ülesseadmine ja koristamine. Ainult et jalad väsivad ära, kui pead kuus tundi järjest ringi jooksma ühest kohast teise. Eks Ülle ka jätkuvalt otsib mõnda muud/uut tööd, aga muid alternatiive ei ole veel silmapiirile ilmunud. Ikkagi parem kui eimiskit.

Veel üks viimase aja tähelepanek – juba septembri lõpul ilmusid osadesse poodidesse jõuluteemalised kaubad. Meie peamises toidupoes on terve vahe täis igasuguseid jõulupudinguid ja muud britilikku jõulukraami. Ei tea kas neil on siis kombeks nii varakult asju ette osta või mis, aga igatahes selle kõrval tundub isegi normaalne, et meil Eestis (alles) novembris jõulukaunistused üles pannakse. Kui veel pühadest rääkida, sest meilgi on nüüd ära ostetud lennukipiletid, et jõulude ja uueaasta vahel kaks nädalat kodumaa pinnal viibida ja talvevarusid koguda. Sinna ei olegi enam väga palju aega jäänud, kaks kuud veel ja siis olemegi juba pool aastat Šotimaal elanud. Aeg ikka lendab.

O ja Ü

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: , | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: