Reede, 13. september

Eilsega sai Ülle lõpuks oma kohustuslikud administratiivsed ja sissejuhatavad toimingud tehtud ja nüüd on ta ametlikult Edinburghi ülikooli hingekirjas. Viimased päevad on olnud väga sisutihedad ja möödunud kiirelt. Ülikooli esimest nädalat kutsutakse siinmail Freshers Week’iks, mis sisaldab igasuguseid erinevaid üritusi, et uued tudengid saaksid ülikoolieluga lähemat tutvust sobitada. Melu algas juba möödunud pühapäeval, täpsemalt toimus siis rahvusvaheline päev, mis oli suunatud uutele välistudengitele. Ülle võttis Oliveri sekka ja koos võeti suund ülikoolilinnaku poole. Käisime kuulamas paari tutvustavat loengut: üks oli doktorantuuris õppimisest ja teises räägiti Šotimaa ajaloost ja muidu elu-olust (muuhulgas saime teada, et Šotimaa elanikkond on “kõigest” 5 miljonit inimest ja 75% nendest elab väiksel kitsal ribal, mis jääb Glasgow ja Edinburghi vahele). Kuna meil olid muud vajalikud toimingud nagu korteri hankimine ja pangakonto avamine juba ammu tehtud, ei pakkunud ülejäänud infosessioonid meile midagi uut.

Esmaspäeval aga ootas ees rida uusi katsumusi. Kõigepealt pidi Ülle ligi tund aega seisma järjekorras oma õppehoones, et saada kätte patakas vajalikke pabereid ja ankeete, mis kõik ära pidi täitma. Koos temaga seisid järjekorras kõik teised tema osakonna uued magistrandid ja doktorandid, keda kõiki kokku võis vabalt olla üle 200 (täpsustuseks siis, et need kõik ei olnud arheoloogid, vaid samas osakonnas on ka ajaloolased ja klassikud). Pärast järjekorra läbimist oli aega, et ülikoolilinnakus ringi vaadata. Inimesi oli seal küll kohutavates kogustes koos. Iga nurga peal üritas keegi mingit flaierit või kuulutust pihku suruda või proovis värvata omaenda seltsi või organisatsiooni. Päeva peale kogunes terve seljakotitäis erinevaid reklaame, brošüüre, flaiereid, kuponge ja sekka ka mõni päriselt asjalik ja/või kasulik infovoldik, rääkimata posutäiest tasuta pastakatest (tagantjärgi oli see täpselt, nagu oleks mõnel suurel messil käinud). Tee peal kohtus Ülle ka ühe Belgia tüdrukuga, kes samuti alustab samas osakonnas doktorantuuri, kuigi tema teema on klassikaline ajalugu. Koos käidi veel paaril kõrgema astme üliõpilastele mõeldud üritusel, näiteks sellisel, kus vanad doktorandid jagasid muljeid ja näpunäiteid, kuidas oma juhendajaga hakkama saada ja tagada võimalikult sujuv koostöö. Igal juhul oli tegu igati informatiivse ja toreda päevaga.

Teisipäeva hommikul toimus taaskord üks kõrgema astme tudengitele suunatud infoüritus, kus jagati igasugu teadmisi, kuigi osad neist hakkasid juba eelmisest päevast korduma. Lõunapaiku aga võttis Ülle suuna ühte kohalikku suurde hotelli, kuhu ta oli kutsutud tööintervjuule. Kuulutuses otsiti poole kohaga ettekandjat konverentsidele ja bankettidele ning nagu hiljem selgus, ei olnudki neil muid nõudmisi kandidaatidele kui positiivne suhtumine ning viks ja viisakas käitumine. Kohal oli ligi 20 inimest, kõik noored ja tudengid, ning neli-viis kohalikku töötajat, kes tegid kandidaatidega kiirintervjuusid. Üllelt näiteks küsiti, kuidas ta iseloomustaks end kolme sõnaga ja milline superkangelane ta tahaks olla. Ühesõnaga ei olnud midagi kontimurdvat ning mõned tunnid hiljem helistatigi Üllele tagasi ja kutsuti ta järgmiseks päevaks uute töötajate koolitusele.

Sellega aga päev veel ei lõppenud. Teisipäev õhtul pidi ühes suures ülikooli hoones (ametlik ava- ja lõpetamistseremooniate maja) toimuma ka traditsiooniline Šoti tantsupidu Ceilidh (hääldatakse “keili”). Kui Oliver õhtul töö lõpetas, tuli ta ka linna ning pärast üht kohaliku pitsakoha sortimendi maitsmist, läksimegi keilile. Nagu oli omane paljudele Freshers Week üritustele, olid ka seal pikad järjekorrad. Õnneks saabusime veidi varem ja meie ees oli kõigest paarkümmend inimest, sellal kui meie taga kasvas inimeste saba nagu üks lõputu, mööda hoonete ääri looklev boamadu. Ühel hetkel hakkati inimesi järjekorras järjest läbi võtma, nõuti tudengikaardi näitamist. Ülle aga ei olnud veel oma tudengikaarti kätte saanud ning Oliver teadagi ei olnud üldse tudeng. Õnneks selgus, et tegelikult ei tahtnud nad mitte tõestust tudengistaatuse kohta, vaid kõigest kinnitust, et keegi ei ole alaealine. Lõpuks tehti ka uksed lahti ning pääsesime sisse suurde, uhkesse saali. Ceilidh ise nägi välja nii, et laval mängis üks väike Šoti bänd, kes siis üritas õpetada rahvale erinevate tantsude samme. Asja tegi keeruliseks see, et inimesi oli nii palju, et oli võimatu astuda sammu endast paremale, vasakule, ette või taha, ilma et oleksid kellelegi otsa koperdanud või keegi oleks sulle varba peale astunud. Samuti oli raske aru saada, mida täpselt üldse tegema peab, sest tantsude õpetamise meetod oli veidi vigane (üks paar keset saali näitas sammud ette, kuid neid oli võimatu meie vaatepunktist näha). Aga sellest hoolimata oli tore ning sai ohtralt ringi hüpatud, trallitatud ja keerutatud. Korralik treening pealekauba. Loodetavasti tuleb tulevikus rohkem võimalusi veidi väiksemates mastaapides Ceilidh’ist osa võtta, sest lõbus oli see igal juhul.

Kolmapäeval oli Üllel ette nähtud tema enda osakonna tutvumispäev. Kõigepealt sai juttu ajada ja tutvust sobitada teiste uute arheoloogidega, siis olid mõned sissejuhatavad kõned ning lõpuks jagati ka praktilisemat infot õppekorralduse ja muu vajaliku kohta. Muuhulgas nägi Ülle ära ka oma teise juhendaja, kes oli väga elutarga muljega hallipäine (ent moodsa, lühikese soenguga) naine. Pärast seda kiirustas Ülle juba tagasi suurde hotelli, kuhu ta oli kutsutud koolitusele. Tundus, et suur osa nendest, kes eelmisel päeval olid intervjuudele kutsutud, olid ka koolitusele saanud. Koolitus kestis kolm ja pool tundi ning selle aja sees tehti väike tuur hotelli konverentsi ja banketisaalides, räägiti sellest, et mida tohib teha ja mida mitte, ning lõpuks tehti ka kiirkorras alkoholi serveerimise litsentsi koolitus. Nagu teada saime, siis Šotimaal on ajalooliselt alkoholismiga palju probleeme olnud (viski?) ja nüüd juba mitu aastat on siin kehtinud uus seadus, mis väga kindlalt reguleerib alkoholi müümise ja ostmise avalikes kohtades. Iga isik või asutus, kes tahab alkoholi müüa või serveerida, peab omama litsentsi ning ka kõik selles asutuses töötavad alkoholi serveerimisega tegelevad isikud peavad olema läbinud vastava koolituse. Ja nii läkski, et viimane tund aega koolitusest räägiti sellistest asjadest nagu, kuidas ära tunda purjus inimest ja mida temaga ette võtta ja kui palju on üks pint õlut ja mitu ühikut alkoholi tohib üldse keegi juua jne jne jne. Kui kogu koolitus kell pool seitse õhtul lõppes, oli Ülle üdini väsinud ja pea keerlemas kogu sellest uuest infost (lisaks hotellikoolitusele oli ta ka hommikupoole juba saanud koolist palju kasulikku uut infot), et õhtu möödus vaikselt diivanil taastudes.

Neljapäeval siis läks Ülle esimese asjana oma uut tudengikaarti ära tooma. Kohale läks varem, sest eelnev kogemus hoiatas, et ilmselt tuleb ka seal seista tükk aega järjekorras. Mis te arvate, kas oli seal järjekordi? Muidugi ei olnud. Kõigest paari minutiga sai Ülle oma uue õpilaskaardi kätte. Veidi hiljem pidi ta minema ülikooli pearaamatukokku, kuhu oli ette nähtud raamatukogu tuur koos mõnede teiste tema osakonna uute tudengitega. Raamatukogu ise ei olnud väljast väga muljetavaldav. See asus suures, 6-kordses 70ndatel ehitatud majas, mis meenutas veidi liiga palju nõukaaegset arhitektuuri. Aga seest oli küll igati tipp-topp tasemel. Igal korrusel oli arvukalt ruume arvutiga töötamiseks ja iseseisvaks õppimiseks. Olid eraldi väiksed kapslite moodi nurgakesed, kus sai teha rühmatööd, nii et igas nurgas oli veel eraldi arvuti suure ekraaniga ja valge tahvliga. Oli suurtes kogustes riiuleid veel suuremates kogustes raamatutega. Olid eraldi vaiksed (quiet) õppimisruumid ja hääletud (silent) õppimisruumid. Mida kõrgemale korrusele minna, seda vaiksemaks ümbrus läks. Kõige ülevalt avanesid hunnitud vaated linnale ja üsna lähedal kõrguvale Arturi Istmele. Mis veel viga sellises kohas õppida!

See oleks siis kokkuvõtlikult Ülle esimese koolinädala kirjeldus. Nagu öeldud, õppimist tal väga ei toimu, kuigi alates järgmisest nädalast hakkab ta esmaspäeviti käima ühes loengus vabakuulajaks. Samuti peab ta nüüd hakkama vaikselt ka oma enda uurimistööga algust tegema ja ilmselt mõned päevad nädalast veetma kas raamatukogus või omaenda osakonna õpperuumides. Täpsemalt selguvad asjad pooleteist nädala pärast, kui leiab aset uus kohtumine juhendajatega. Igatahes on kõik väga põnev ja Ülle on väga rahul asjade praeguse käiguga. Loodetavasti hakkab ka uues töökohas hästi minema (pühapäeval on juba esimene üritus, kuhu peab minema toitu serveerima). Oliver on aga vahepeal kõvasti tööd teinud, käinud Glasgow’s mingite asjapulkadega kohtumas ning tööreise on tal lähitulevikus veel teisigi ees ootamas, nii Londonisse kui ka võib-olla lausa Brüsselisse välja. Viimasena tuleks veel ära mainida, et meil siin on korralik sügis kätte jõudnud – keskmine temperatuur on 10-12 kraadi ja täna lülitasime esimest korda ka kütte sisse (s.t. siis elutoa gaasikamina). Loodetavasti jätkub kodumaal veel sooja ilma, sest küll varsti jõuab kätte ka see aeg, kus meil enam külmemaks ei lähe, aga Eestis on tõeline talv alles ootamas.

O ja Ü

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: | 2 Comments

Post navigation

2 thoughts on “Reede, 13. september

  1. Ajasite pitsaisu peale. Aga milline superkangelane Ülle tahaks siis olla? 😀

    • Tõtt-öelda ütles Ülle lihtsalt esimese (ainsa) naissoost superkangelase, kes talle pähe tuli ehk siis Wonder Woman.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: