Laupäev, 10. august

Vahepeal on jälle üks nädal mööda läinud. Selle aja sees saime me mõlemad endale lõpuks ka pangakontod tehtud. Läksime sama panga ühte teise kontorisse ja seal tegeles meiega palju asjalikum härra (muidugi olid selleks hetkeks meil ka kõik vajalikud paberid olemas). Küll aga selgus pangaasjade ajamise käigus, et Oliveri siinne mobiilinumber ei töötanud. Pangahärra helistas üks päev Üllele ja tahtis Oliveri kätte saada, öeldes et tema antud number ei töötavat. Tegime kontrollhelistamise ja siis selguski, et telefoninumber, mis sim-kaardiga eraldi paberi peal mobiilipoest kaasa anti, ei ole üldse see sama number, mis tal tegelikult telefonis on. Olukord oli päris tõsine, sest Oliver oli seda numbrit juba igal pool tööasjades laiali jaganud ja selle oma visiitkaartidelegi tellinud. Kõne mobiilifirma klienditeenindusse osutus tulutuks ning sellele järgnes veel paar käiku tagasi samasse poodi, kust sim-kaart oli hangitud, Lõpuks suutis üks töötaja teha nii, et Oliveri sim-kaardi number oleks see sama, mida ta oli siiani juba välja jaganud, kuigi läks veel aega 24 tundi ja kaks kõnet klienditeenindusse, enne kui ta “uus” number korralikult töötama hakkaks (alguses lubas uus number vaid kõnesid välja helistada, kuid sisse ei saanud helistada). Õnneks lõppes see lugu võrdlemisi õnnelikult. Siit ka õppetund – ära usu kõike, mida paberilt loed.

Telefonisaagaga enamvähem samal ajal leidis aset ka teine tore vahejuhtum. Kolmapäeva hommikul virgusime me mõlemad üsna rahutust unest ja terve järgneva päeva olid meil kõhud korrast ära. Tõenäoliseks süüdlaseks oli eelnenud päeval söödud Domino pitsa (või teise variandina “kõlblik kuni” viimasel päeval tarbitud sink). Imelik tunne kõhus jätkus veel paar päeva pärast seda, kuid praeguseks tundub, et olukord on normaliseerumas. Kindel on see, et pitsast ja singist hoidume nüüd veidi aega eemale. Millest on veidi kahju, sest tegelikult teeb Domino siin päris häid pitsasid ja nende putka paikneb meil praktiliselt kõrvaltänavas.

Kapriisne kõht ja telefonijamast tingitud stress mõjusid veidi ka Oliverile, kel õnnestus ühel õhtul külma saada, ning kes pidi hiljem kodus Ülle sunnil teed jooma. Tegelikult on päris imekspandav, et me siiani oleme püsinud võrdlemisi hea tervise juures, arvestades siinse ilma omapärasid. Tavalisel päeval on väljas umbes 18 kraadi sooja, kuid kui päike ka paistab (mida siiski tuleb üsna tihti ette), on täitsa suve moodi ilm. Siis hakkab palav, tekib vajadus jakk või kampsun pealt ära võtta, kuid järgmisel hetkel võib ei-tea-kust välja ilmuda külm meretuul, mis paneb varbadest peaotsani värisema. Seega ei saa siin isegi kõige soojematel päevadel ilma jakita välja minna, sest kunagi ei tea, mida tuul parasjagu teeb. Kohalikud muidugi ei lase ennast sellest häirida ja käivad ka 16kraadise ilmaga lühikeste varrukatega ringi. Peale tuule on meile päris harjumatu ka siinne kõrge õhuniiskuse tase. Võiks ju küll arvata, et me ju ka mere äärest (Tallinnast/Viimsist) pärit, aga siinsega võrreldes on küll Põhja-Eesti pigem mandrilise kui merelise kliima esindaja.

Võttes arvesse möödunud nädala juhtumisi, otsustasime see nädalavahetus veidi lõdvemalt võtta ja korralikult välja puhata. Täna tegime väikese jalutuskäigu kesklinna. Seal pidi ühel tänaval asuma laupäeviti turg ja tahtsime vaadata, mida seal pakutakse. Kindlasti on seda kohta raske võrrelda meile tuttava turuga. Esiteks toimub see vaid korra nädalas laupäeviti ja sedagi ainult päevasel ajal (kella 9st kella 2ni). Teiseks tundus see olevat paksult turiste täis ning selle asemel, et sealt hankida soodsa hinnaga puuvilju või liha-kala, olid letid valdavalt täidetud erinevate kaupadega, mida tavalistest poodidest ei leia, näiteks ehtsad Anguse steigid, orgaanilised moosid ja keedised, ja muu väiksematelt eratootjatelt pärinev kaup, mis võib kindlasti kõik väga hea olla, aga oli ühtlasi ka kallim, kui meie tavalises kodupoes. Lahkusime tühjade kätega ja läksime pärast hoopis oma kodupoodi.

Tee peal möödusime linnas ka ühest suuremast pargist, kus me juba mõni aeg tagasi olime jalutanud ja seal sellist loomakest kohanud:

DSCF7129

Ehtne Šoti orav

Oravake jooksis rõõmsalt põõsaste ja pargipinkide vahel, lootuses, et mõni külastaja tallegi midagi poetab. Ainuke asi, mis meil parasjagu kaasas oli, oli pähklitega šokolaad. Kraapisime (sõime) šokolaadi ümbert ja meelitasime teda pähkliga. Loomake algus kõhkles, kuid üsna pea julges ta tulla otse meie jalgade ette poetatud pähkli juurde ning asus seda siis isukalt sealsamas nosima, sealjuures meile toredalt poseerides.

Šoti orav koos pähkliga

Šoti orav koos pähkliga

Ta nägi küll päris teistsugune välja, kui kodused oravad (saba oli pikk ja peenike nagu pudelihari), nii et ilmselt on tegu mingi teise orava liigiga? Meie ei osanud teda paremini määratleda, kui lihtsalt Šoti orav.

 

O ja Ü

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: , | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: