Laupäev, 13. juuli

Vahepealsed päevad on möödunud uue nädala ootuses. Päeva ajal on Oliver arvuti taga tööd teinud, vähemalt nii palju, kui tal antud tingimustes see võimalik on. Ülle on uurinud kohalikku elu-olu. Ilmad on siin endiselt ilusad – ühtegi piiska vihma ei ole me veel saanud. Päike on soe ja kui mõnikord hakkabki liiga palav, siis üsna pea ilmub välja mõnus meretuul, mis liigse kuumuse hajutab. Meie otsustasime seda Šotimaale harukordset suveilma täiel määral ära kasutada ja nädalavahetuse esimesel päeval Põhjamerd minna kaema.

Hommikul hüppasime kohaliku bussi peale, et sõita umbes 20 minutit kesklinnast välja sellisesse kohta nagu Portobello. Portobello oli kunagi ümbruskonna tähtsaim kuurort, kus suvel olid rannad ja tänavad rahvast täis. Praeguseks on tema hiilgeajad juba möödas ning kuurordi asemel on tegu kõigest ühe rahuliku äärelinnaga, kuhu inimesed tulevad, et linnakärast eemale saada. Portobello keskel on pikk tänav, mis on ääristatud toidukohtade, vanakraami poodide, kalakauplejate lettide ja muude ühiskasulike hoonetega. Peatänava ja ranniku vahele jääb ridade kaupa väiksemaid, üksteisega külgepidi ühenduses olevaid elumaju, millel paljudel olid ka üsna toredad eesaiad. Kui ei oleks oluline iga päev kesklinnas tööl/koolis käia, siis uuriks tõsiselt võimalusi selles piirkonnas elada.

Läbi elurajooni jõudsimegi mere äärde, kus rannikuga paralleelselt jooksis Promenaad. Promenaad oli tegelikult lihtsalt üks tavaline tänav, mis eraldas viimaseid maju rannast. Mõnes kohas promenaadi peal oli paar söögikohta, isegi midagi väikese lõbustuspargi sarnast, aga muidu ei olnud seal muid tegevusi peale jalutamise ja rannal lesimise. Võrreldes Üllele Hollandist tuttavaks saanud mereäärsete kuurortlinnade promenaadidega, oli Portobello oma vägagi tagasihoidlik.

Portobello promenaadil

Portobello promenaadil

Enamus uhkeid maju pärinevad seal Portobello kui kuurortlinna hiilgeajast

Enamus uhkeid maju pärinevad seal Portobello kui kuurortlinna hiilgeajast

Veel vaateid

Veel vaateid

Päris kobedad ridamajad

Ridamajad promenaadil

Promenaadi lõpp

Taamal paistab promenaadi lõpp

Vaade rannalt

Vaade rannalt

Leidsime ka mõned üksikud moodsamad majad

Leidsime ka mõned üksikud moodsamad majad

Meie kõndisime natuke aega mööda promenaadi, siis aga kangutasime jalanõud jalast ja suundusime liiva peale. Ilmselt tänu päris tugevatele tõusu-mõõna tsüklitele ei olnud rannas olev liiv kõige puhtam. Varvaste alla jäid nii vetikad, erineva suuruse ja kujuga teokarbid kui ka kõik muu kraam, mis lained olid avamerelt randa kandnud. Parasjagu tundus olevat mõõna aeg – tõusu ja mõõna vahepeal peaks veetase sealkandis kõikuma 3-4 meetri vahel.

Varbad liiva!

Varbad liiva!

Ülle mere ääres

Ülle mere ääres

Ja Oliver mere ääres

Ja Oliver mere ääres

Meie arvates oli tegu lainemurdjatega

Meie arvates oli tegu lainemurdjatega

Oliver leidis midagi põnevat

Oliver leidis midagi põnevat

Krabi!

Krabi!

Rannas jalutamas

Rannas jalutamas

Rannas nägime ka muud huvitavat. Vesi oli üsna jahe ja ega keegi otseselt ujumas ka ei käinud, aga väiksed lapsed jooksid niisama poolpaljalt ringi, sellal, kui vanemad olid end mugavalt sisse seadnud kaasa võetud telkide, lamamistoolide, külmakastide ja muu vajalikuga. Ühel hetkel jäi ka silma paarike, kes jalutas ei rohkem ega vähem kui kaheksat koera. Tõsi, vaid üks koertest oli neil rihma otsas, mistõttu meil oli alust kahtlustada, et ülejäänud koerad olid nad teekonna käigus lihtsalt kaasa meelitanud. Üks piiksuva mänguasjaga rannaline pidi neile 100 meetrit järgi sibama enne kui tal õnnestus enda koera tähelepanu tagasi võita.

Kohalikud olid end liiva peal päris mugavalt sisse seadnud

Kohalikud olid end liiva peal päris mugavalt sisse seadnud

Portobellost paistis ära ka lugejatele tuttav Arturi Iste

Portobellost paistis ära ka lugejatele tuttav Arturi Iste

Põhjameri

Põhjameri

Vahepeal istusime pingil ja nautisime vaadet

Vahepeal istusime pingil ja nautisime vaadet

Koerakoloonia

Koerakoloonia

Ranna lõpp

Ranna lõpp

Kuigi mere ääres oli tõesti väga mõnus ja rahulik, oli seal ka ühtlasi päris tuuline, mistõttu olles rannariba ühest otsast teise läbi kõndinud, otsustasime jalgsi edasi (või õigemini tagasi) linna poole jalutada. Tahtsime minna Edinburghi sadamakvartalisse Leith’i, kuid selgus, et tee sinna viis läbi üsna koleda rajooni, kust ei puudunud pirakad laohooned, autoparandustöökojad ja lausa prügimäed. Alles siis, kui olime tõsiselt kaalumas tagasi kesklinna poole suundumist, jõudsime natuke viisakamasse piirkonda. Sealne sadamapiirkond meenutas veidi Põhja-Tallinnat selles mõttes, et väga palju oli üsna hiljuti rajatud hooneid – alates suurest kaubanduskeskusest kuni moodsate, otse rannikul olevate kortermajadeni, kuid nende ümber oli jällegi päris suur lapp tühermaad.

Uuemad rajatised Leithis

Uuemad rajatised Leithis

Leith, taamal paistab meri

Leith, taamal paistab meri

Kuid seal oli ka traditsioonilisi Edinburghi stiilis tänavaid

Kuid seal oli ka traditsioonilisi Edinburghi stiilis tänavaid

Ja üks riistapuu mingilt vanalt vaalapüüdmise laevalt

Ja üks riistapuu mingilt vanalt vaalapüüdmise laevalt

Meie tegime kaubanduskeskuses väikse tiiru ja proovisime ühes sealses söögikohas ära kohaliku rahvustoidu fish and chips. Siinkandis kannab see friikartulitest ja paneeritud kalast koosnev roog tihtipeale nime „Beer battered haddock“ (õlles paneeritud kilttursk), kuigi sellele viidatakse endiselt kui fish’n’chips’ile. Muidu maitsev roog osutus tagantjärgi aga üsna rasvaseks ning meie kõhud andsid mõista, et heade suhete säilitamiseks ei tasu niipea selle korduvsöömist ilmselt ette võtta.

See-eest saime koduteel toreda kulinaarse üllatuse osaliseks. Ühelt tänavalt leidsime poe, mis nime järgi tegeles vene ja baltimaade toiduainete müügiga. Eestist või meie toitudest ei olnud neil ilmselgelt halli aimugi, küll aga oli seal kuhjaga vene-, poola- ja leedukeelsete siltidega asju ning meie rõõmuks ka terve sügavkülmik täis Karumsit! Võtsime kohe agaralt mõned endaga koju kaasa. Ilmselt teebki Karums spetsiaalselt kaugel maal elavate fännide jaoks sügavkülmas säilitamiseks mõeldud versioone, sest ka pakil oli märgitud säilivustähtajaks paari nädala asemel paar kuud. Kui nüüd ka kuskilt korralikku hapukoort ja Merevaiku leiaks, oleks juba päris hea.

Kui me lõpuks õhtu saabudes oma ööbimispaika jõudsime, olime rampväsinud. Vaatasime kaardi pealt järgi, et olime sel päeval käinud maha peaaegu 12 kilomeetrit (Portobellost Leithi ja sealt tagasi kesklinna). Muidugi olime sealjuures ka palju põnevat näinud ja tutvunud jälle uue linnaosaga, nii et kokkuvõttes oli retk igati õnnestunud. Kindlasti läheme mingi aeg uuesti mere äärde, aga suvitamiskohta sellest just ei saa ning vaevalt ka meri siin kunagi nii soojaks läheks, et seal normaalselt ujuda kannataks. Tagantjärele meenub veel tore seik Portobellost, kus kohe mere ääres, promenaadil, asus suur ja uhke hoone, millel peal silt „Ujula“.

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: , , | 1 Comment

Post navigation

One thought on “Laupäev, 13. juuli

  1. Tundub mõnus kant. Kui korteri üürihind seal kahe bussikuupileti võrra odavam oleks..

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: