Kolmapäev, 10. juuli

Ärkasime halli taeva taustal. Tundus, et tavaline Šoti ilm oli ka lõpuks kohale jõudnud. Enne hostelist lahkumist tõmbasime ilusti kõik kampsunid ja joped selga – palav just ei hakanud (kuigi õhtuks oli selge taevas ja soe päike jälle platsis). Hommikul oli meil kokku lepitud kohtumine kinnisvarabüroos. Teel sinna keerlesid peas ringi Triinu jutustused sellest, kuidas ta oli Aberdeenis üritanud kaks kuud korterit leida, kuidas ta oli ilma jäänud oma deposiidist korterit ennast saamata, jne. Ühesõnaga, olime valmistunud kõige hullemaks.

Tuli välja, et sellest oli kasu. Oliver oli eile kontoris kolme kuu üüri jutu peale käed puusa ajanud ja küsinud, et mis siis kui me ei taha kolme kuu üüri ette maksta – nüüd selgus, et saab hakkama ka kahe kuu üüri ettemaksu, Üllelt ülikooli vastuvõtmise tõendi ja Oliverilt tema firma poolt saadetud kinnitusega tema Edinburghis töötamise kohta. Ja siis olekski korter meie. Ainuke halb külg oligi see, et kuna enne järgmist nädalat me sisse kolida niigi ei saaks, siis toimub üürilepingu allkirjastamine alles esmaspäeval. Loodetavasti antakse meile esmaspäeval ka korterivõtmed, kuigi seda kinnitust meile veel otseselt ei antud. Oliver jääb seisukohale, et raha anname üle võtmete pluss lepingu vastu ja mitte minutitki varem. Aga kohe kindlasti oleme me aset leidnud progressi üle ääretult rõõmsad. Ootame juba väga korterisse pääsemist. Samuti ei saa me paljusid teisi protsesse, nagu näiteks pangakonto avamine, sotsiaalkindlustuse numbri saamine, internetiühenduse korraldamine, jmt teha enne, kui meil on olemas elukoha kinnitus (st siis üürileping).

Ülejäänud päeva veetsime taas kohalikus linnaraamatukogus. Oliver tegi töö jaoks uurimistööd ja Ülle tegi ettevalmistusi astumaks kohaliku tööturu liikmeks. Hiljem põikasime läbi ka ühest suurest muuseumist, mis meile tee peale jäi. See oli Šoti Rahvusmuuseum ja nagu paljud teised riiklikud muuseumid Edinburghis, oli see tasuta. Sisse jõudes avastasime, et tegu on ikka päris piraka kohaga ja kuna meil olid endiselt seljakotid kogu varustusega kaasas, ei viitsinud me pikalt ringi vaadata, vaid otsustasime pigem kunagi hiljem tagasi tulla, et põhjalikult kogu majaga tutvuda.

Muuseumis

Muuseumis

Muuseumi sisevaade

Muuseumi sisevaade

Väga omapärased radiaatorid

Väga omapärased radiaatorid

Dolly!

Dolly!

Suured sõled

Suured sõled

Lahe võidusõiduauto

Lahe võidusõiduauto

Õhtuks suundusime uude hostelisse, mis pidi meie koduks saama järgmiseks kaheks päevaks. Kuigi piltide peal paistis koht olevat viksim, ootas kohe alguses meid ees terve rida mitte-nii-meeldivaid üllatusi. Vastuvõtus töötav mees näis olevat küll keegi, kes korjati tänavalt üles ja pandi administraatoriks parema valiku puudumisel. Toa eest maksmiseks üritas ta kõigepealt korduvalt Oliveri (ilma krediitkaardi tunnusteta) deebetkaarti kuskile sisse trükkida, nii et sealt raha välja tuleks, ehkki tunnuste puudumisele sai tähelepanu juhitud. Lõpuks suunas teine töötaja tähelepanu mingile kummalisele väikesele mustale kastikesele, kust makse mobiili kaudu ära tehti. Tagantjärgi oleks tahtnud sulas maksta, sest üsna kahtlane oli kogu see tehing. Internetipanga kontroll kinnitas, et kõik oli korrektne, aga halb maitse jäi suhu sellegipoolest.

Puhas voodipesu anti kätte, aga rätikuid ei saanud. Rätikuid ei saanud laenutada ka – need pidi välja ostma 5 naela eest. Raske papi eest letti löödud rätikul olid ühel serval piklikud punased laigud, mis andsid mõista, et seda on kunagi veini vms pühkimiseks tarvitatud. Muidu oli puhas. Ühtlasi avanes meile suurepärane võimalus panni peal makarone keeta ja neid maitsestada kas küüslaugupulbri või mitte millegagi. Kaasa võetud juust päästis siiski maitsemeele. Ühel hetkel keset kokkamist tormas sisse registratuurist tuttav mees ja küsis suurte silmadega, et ega me pole tolmuimejat näinud. Me ei olnud. Leidnud selle siis ühest köögikapist üles, teatas ta meile, et läheb nüüd vannituba koristama. Sest see on must. Rohkem me teda tol õhtul ei näinud, aga tolmuimeja ja põrandalapiga ämber vedelevad veel käesoleva teksti kirjutamise ajalgi koridoris.

Meie uus tuba

Meie uus tuba

Välimuse poolest igati kena ja korralik

Välimuse poolest igati kena ja korralik

Tuba ise nägi välja viisakas, hiljuti remonditud ja piisavalt ruumikas, kuid kõik seinad kostsid naeruväärselt hästi läbi ja meie aken avanes otse sisehoovi, kust inimesed pidevalt mööda traavisid. Mida õhtu edasi, seda soojemalt mõtlesime tagasi Cowgate hostelile, kus kõik oli puhas ja asjad valdavalt omal kohal ja töökorras, olgu siis koledad või mitte. Muuhulgas vannitoatehnika. Elukogemus näitab, et parem on mõlkis pann, mõlkis pott ja õli pluss sool pluss pesuvahend kui võrdlemisi värske pann ja mitte midagi muud. Hakkasime lausa natuke oma silmikrõllitava sini-kollase dekoori ja narivooditega tuba taga igatsema. Õnneks ei pea me siin väga kaua olema, kõigest reedeni. Siis lähme nädalavahetuseks tagasi Triinu ja teise Oliveri juurde, kust loodetavasti on järgmiseks peatuseks juba meie oma uus kodu.

 

O ja Ü

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: | 2 Comments

Post navigation

2 thoughts on “Kolmapäev, 10. juuli

  1. Põhjalikud hostelkirjeldused on mulle igati meelt mööda 🙂 Aga hoian pöialt, et peatselt järgneks neil põhjalik uue kodu kirjeldus!

  2. sellest registratuurivanast oleks ju ka pilti tahtnud

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: