Laupäev, 6. juuli

Meie esimene täispikk päev Edinburghis algas sooja ja päiksepaistelise ilmaga. Oleks olnud tore mööda linna käia ja seda avastada, aga pidime esmalt midagi ette võtma oma kohvritega. Ülle õel elas siin üks tuttav, kes oli lahkelt lubanud meile igati abiks olla, seega hakkasime oma räsitud tavaariga tema kodu poole liikuma. Ta elas kesklinnale päris lähedal, aga ikkagi võttis teekond päris palju aega ja puhkimist, sest kohvrid olid rasked, tee kohati ülesmäge ja ühte kohvritest tuli käe otsas tassida. Oliver põikas sisse ettejuhtuvasse poodi ja ostis töökindad, millega oleks lihtsam 20-kilost koletist tassida. Kahjuks ei saanud ka Ülle pikalt head elu nautida, sest tee peal vähenes poole võrra ka tema kohvri rataste arv. Sel hetkel taipas Oliver, käsi valus, et kui ära murda ka teine ratas, et kohver kaldu ei vajuks, on alusraamil veel kõvasti plastikut, mida vastu maad kulutada. Õnneks oli teekonna lõpp inimtühi, sest ilmselt olime paras vaatepilt, kui lohistasime oma kohvreid valju krigina saatel mööda maapinda järgi. Jõudsime ka otsusele, et tegelikult peaks neil kohvritel hoopis olema silt, et mitte kasutada reisimiseks või üldse asjade transportimiseks. Rohkem selline nurgas hoidmise kraam.

Higiste ja väsinutena jõudsime kohale Triinu elukohta. Triin on Šotimaal juba mitu head aastat elanud ning tema ja ta elukaaslane (kelle nimi oli samuti Oliver) olid meie vastu väga lahked, lubades meil nädalavahetuse nende elutoa põrandal mööda saata. Et ilm oli erakordselt ilus ja laupäeval olid niigi kõik asjalikud asutused kinni, otsustasime minna välja ümbrust nautima. Triinu ja Oliveri korterist avanes suurepärane vaade Arthur’s Seat’ile (Arthuri Iste), seega tahtsime esimesena just sinna minna.

Vaade Arturi Istmele

Vaade Arturi Istmele

Ja veel üks vaade

Ja veel üks vaade

Arthuri Iste oli kunagi miljon-triljon aastat tagasi olnud vulkaan. Nüüdseks on see muidugi ammu kustunud. Ka teised kuulsad Edinburghi „künkad“ on selle sama vulkaani osad. Arturi Iste näeb välja nagu hiiglaslik küngas, aga üks linnapoolne serv on umbes pooles kõrguses peaaegu püstloodis kalju. Tegelikult on ta madalam kui meie Munamägi (umbes 250 meetrit), aga peale vaadates seda küll ei arvaks. Istme otsa viivad korralikult jalgrajad, mis enamasti ei ole üldse järsud, aga siiski võttis sinna üles saamine meil võhma üsna välja. Täitsa tippu me seekord ei jõudnudki, sest olime ühes teeharus valele poole keeranud, kuid sellegipoolest jõudsime päris kõrgele. Istusime Arturi istmel (või vähemalt Arthuri jalutsis) natuke aega ja nautisime vaadet linnale ja mägedele.

Arturi Istme vallutamine

Arturi Istme vallutamine

DSCF6773

Ettevaatust, langevad kivid!

Vaade linnale

Vaade linnale

DSCF6776

Vaade linnale ja mägedele ka

DSCF6778

Sinna kõrgele tippu me seekord ei jõudnudki

CAM00405

Laivaade ka

Kuna me rohkem tol hetkel enam ronida ei viitsinud (jaksanud), siis suundusime tagasi linna poole. Majad ja tänavad olid üsna samasugused, nagu olime briti filme ja sarje vaadates õppinud ootama. Pea kõigil suuremate tänavate majadel on esimesel korrusel mingi väike pood või salong või kohvik ja siis ülemistel korrustel on korterid. Üritasime leida ka Ülle tulevast õppehoonet, kuid seekord tulutult. Küll aga sattusime ühe teise teaduskonna lõputseremoonia peale. Kõlas torupillimuusika ja päris palju jäi silma seelikutes ringi liikuvaid mehi (kilte müüvaid poode on siin ka iga nurga peal üks).

Jõudsime läbi kesklinna välja Printsi või Printside (või Printsessi) tänavale (originaalkeeles Princes Street), mis on üks päris pikk poodlemise tänav. Nägime ka uhket, vanaaegset kosmoselaeva meenutavat monumenti kirjanik Sir Walter Scottile, kes olevat üks Edinburghi tähtsamaid ajaloolisi kuulsusi. Varsti algas ka veidi moodsam linnaosa, kus leidus üks suur-suur klaasist kaubamaja ning mitu büroohoonet, mille katustel asusid aiad. Ülle aga tahtis tingimata minna sinna, kus mäe otsast paistsid vanad varemed, seega ronisime järjekordse künka otsa.

Kesklinn, taamal Edinburghi loss

Kesklinn, taamal Edinburghi loss

Monument Sir Walter Scott'ile

Monument Sir Walter Scott’ile

Printside tänaval

Printside tänaval, taustal Arturi Iste

Natuke moodsamat arhitektuuri

Natuke moodsamat arhitektuuri

Ja veel aiaga katuseid

Ja veel aiaga katuseid

See küngas oli Calton Hill. Seal asub paar vanaaegset hoonet ja mälestusmärki, nende hulgas vana observatoorium, admiral Nelsoni monument ning Rahvuslik Monument. Võiks arvata, et šotimaa rahvuslik monument oleks näiteks järjekordne mägiloss või Loch Nessi koletise skulptuur või grupp seelikutes mehi ragbit mängimas. Kuid ei, Rahvuslikuks Monumendiks otsustasid nad ehitada Ateena akropolise koopia (informatiivsed sildid jutustasid meile, et kultuurne Edinburgh tahtis tollal, et teda kutsutaks Põhjamaade Ateenaks), paraku oli selle ehitamine rahade otsasaamise tõttu paarsada aastat tagasi lausa seisma jäänud ja poolikuna seisab see tänapäevani. Kohalikud ega turistid ei lasknud aga ennast sellest häirida ja tegid agaralt sammaste taustal pilte. Meie nautisime niisama head ilma, veelgi paremat vaadet ja muhelesime kui inimesed suurema või vähema eduga ennast kõrgetest astmetest üles sammaste vahele upitasid. Küllap jõuame peagi ka ise šõud tegema minna.

Calton Hill. Vasakul Rahvuslik Monument ja paremal Nelsoni monument

Calton Hill. Vasakul Rahvuslik Monument ja paremal Nelsoni monument

Nelsoni monument koos Arturi Istmega

Nelsoni monument koos Arturi Istmega

Oliver ja Ülle Edinburghi taustal :)

Oliver ja Ülle Edinburghi taustal

Vaade linnale Calton Hill'i pealt

Vaade linnale Calton Hill’i pealt

Vaade mere poole

Vaade mere poole

Rahvuslik Monument

Rahvuslik Monument

Nii oligi kätte jõudnud õhtu ning me lonkisime tagasi oma võõrustajate juurde. Õhtu möödus puhates ja šoti rooga kala-piimasuppi süües (mis ei olnud üldse nii jube, kui meile esialgu selle nime kuuldes tundus – tegelikult oli väga hea). Oma suureks üllatuseks avastasime ka, et olime mõlemad korralikult päikese käes ära põlenud. Nagu kohalikud meile kinnitasid, olevat selline soe ja päiksepaisteline ilm Šotimaal tavaline heal juhul korra kuus, tõenäolisemalt aga korra aastas. Meile tegi aga nalja, et olime end ette valmistanud tulekuks vihmasele maale, päeval linnastki veel vihmavarju ostnud, kuid ikkagi saime rohkem päikest, kui Eestis lahkumisele eelnenud suvistel päevadel. Meile kinnitati, et selline ilm kaua ei kesta, ning meil oli vähemalt selle üle hea meel, et saime ühe ilusa päeva Edinburghis veeta. Nagu hiljem selgus, oli päiksepaistelisi päevi veel küllaga tulemas.

O ja Ü

PS! Lisasime ka eelnevale postitusele pilte juurde.

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: