Reede, 5. juuli

Meie seiklused said alguse päikeselisel reedesel hommikul, millele oli eelnenud mõnevõrra vähem päikeseline poole ööni üleval olemine ning paaniline koristamine-pakkimine. Olles lõpuks üsna veendunud, et kõik vajalik on kaasas, ning kõigest hingest lootes, et ei ununenud kellegagi hüvasti jätta, suundusime Tallinna lennujaama. Umbes kaks tundi hiljem lendasimegi Ryainair’i peal Rootsi poole. Lennuk oli vaevalt jõudnud kõrgustesse tõusta ja end siis otseks seada, kui juba algas laskumine – õhus jõudsime olla kõigest tund aega.

Maandusime Skavsta lennujaama, mis oma väiksusest hoolimata näis olevat palju tihedama inimliiklusega kui Tallinn. Kuna lennujaam asus keset eimiskit, ei olnud meil kuigi palju valikuid, millega sisustada ees ootavat 6-tunni pikkust pausi. Ainuke söögikoht kuulus lennujaamale ja see kajastus ka hindades (näiteks kolm ja pool eurot pooleliitrise Ramlösa (tavaline vesi) eest). Lõpuks ostsime ühe banaani ja pudeli vett, mis koos kaasa võetud võileibade ja käputäie kommidega moodustaski kogu meie lõuna- ja õhtusöögi. Umbes sel ajal õnnestus meil ka ära lõhkuda ühe kohvri sang. Sanga lõhkumise protsess seisnes sellest kinnivõtmises ja järgnevas katses kohvrit maast kergitada. Uurimisel selgus, et kinnituse konstrui oli tehtud paari millimeetri paksusest plastikust ja ilmselgelt mõeldud müümiseks, mitte tõstmiseks. Vaba aja sisustamiseks rajasime endale ainukese vaba stepsli juurde omavoliliselt istumiskoha kõrvalasuva kohviku toole kasutades. Kui sealt edasi liikusime, võeti kinnisvaraarendus kohe rõõmsalt üle. Kui lõpuks oli aeg sealmaal, et väravate juurde minna, otsiti Ülle turvakontrollis korralikult läbi, mis sest, et ta oli Tallinnas selle kadalipu ilma probleemideta läbinud. Pettunud turvanaine lasi tal lõpuks minna midagi kompromiteerivat leidmata.

Stockholmis võileibu pugimas ...

Stockholmis võileibu pugimas …

... ja niisama oodates

… ja niisama ootamas

Meie vigastatud kamraad

Meie vigastatud kamraad

Skavsta lennujaamas

Skavsta lennujaamas

Meie õdus ootamisnurk

Meie õdus ootamisnurk

Stockholm-Edinburghi ots kestis veidi kauem ning lennuk tegi päris korraliku ringi ümber linna enne maandumist. Kuna oli veidi udune ja päris pime, ei saanud me tol hetkel veel linnast head vaadet. Pagasisaalis selgus, et puuduliku sangaga kohver oli veel sõjahaavu kogunud – tagumiselt lukult oli kadunud aas ja pealmises riides väike rebend. Jõudsime järeldusele, et sellest pole hullu, sest vähemalt püsis kohver koos ja midagi välja ei olnud pudenenud.

Pärast seda leidsime üles bussi, mis viis meid lennujaamast Edinburghi kesklinna. Mida lähemale linnale jõudsime, seda uhkemaks ja kõrgemaks läksid pimedas valgustatud majad. Ühel hetkel kõrgus meist paremal suure kalju otsas Edinburghi loss. Siis pani buss meid kuskil peatuses maha ning olimegi omapäi.

Selleks hetkeks oli kell juba pool kaksteist õhtul. Otsisime oma lennujaamast kaasa haaratud linnakaardi välja ning kohe esimesel tänaval pidime oma 20kiloseid kohvreid üles vedama kurvilisest, ülesmäkke suunduvast teest, mis oli ääristatud tumedate kivist majadega – see oli Edinburghi vanalinn. Olles jõudnud tänava otsa (tippu), pidime järgmisena minema ühest teisest tänavast nüüd jälle mäest alla. Edinburghis ongi üks küngas teise järel ja kesklinna teed on kohati kahel tasapinnal, nii et sa ei saa kunagi kindel olla, kas kaardi peal ristuvad tänavad ka päriselt omavahel ühenduses on (kui sul just ei ole piisavalt korralikku kaarti).

Teel ööbimiskoha juurde hülgas teine kohver (mis siiani oli päris hästi vastu pidanud) munakivisillutisel ühe ratta – kuna tee oli üsna ebaühtlane, tõmbas sellele tähelepanu alles kerge plastikukärsakas. Plastmassi veel oli, nii et jätkasime, kuni üks riidenurk hakkas vastu maad käima. Viimased sada meetrit tassis Oliver seda käe otsas. Imekombel pidas dekoratiivne sang kadalipu vastu. Õnneks olimegi nii jõudnud hostelisse, kus pidime esimese öö mööda saatma. Meile anti võti ühte apartementi, mis koosnes mitmest magamistoast ja jagatud köögist-vannitoast-wc-st. Meie tuba oli privaatne, narivoodi ja prügikastiga. Muud seal rohkem ei olnud. Koledavõitu oli ka teine. Puhas, aga stagnaaega pähe toovate värvitud peegelduvate krobeliste seintega. Köögis oli katkine diivan ja vannitoas ühe kraanikausi kohal kaks erinevat kraani sooja ja külma jaoks, nagu siinmail kombeks. Mõlemast tuli sel hetkel ainult külma vett (hommikuks asi paranes).

Esimese öö veetsime siin

Esimese öö veetsime siin

Tunnistused sõjahaavadest

Tunnistused sõjahaavadest

Jõudmata enam millegi enama peale mõelda, jäime väsinult magama.

Olime kohale jõudnud.

O ja Ü

Advertisements
Categories: Uncategorized | Tags: | 3 Comments

Post navigation

3 thoughts on “Reede, 5. juuli

  1. Ülle ongi täpselt sellise näoga, et tal peab iga kord kohvri läbi otsima! 😀

  2. triin

    Jään kannatamatult järge ootama!

  3. Asja hea külg: mõlemad kohvrid ilusti alles.
    Edu ja rõõmu tegemistes!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: